Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

  Pitcairnil, Vaikse ookeani üksildasel saarel
 
10.06.2000  

Pitcairnil, Vaikse ookeani üksildasel saarel

Tiit Pruuli
Eesti Päevaleht
10.juuni 2000

Pitcairn, 4,5 km2 suurune subtroopiline maalapp Polüneesia idaosas on tänase Vaikse ookeani üksildasim asustet paik. Siia ei ulatu lennu- ega laevaliinid, ka enamike purjetajate teedest jääb saar eemale.

Pitcairni varasemast minevikust ei tea me kahjuks kuigi palju. Eurooplasile avastati ta aastal 1767, kui siit möödus oma maailmareisil kapten Carteret. On teada, et siin elasid muistsed polüneeslased, kes ilmselt veepuuduse tõttu lahkudes jätsid saarele mõned maraed ehk matmispaigad ja Rapa Nui moaidega sarnased, ent väiksemad ja robustsemad kivikujud.

Oma tuntuse ja püsiasustuse on saar aga võlgu ühele enimkäsitletud peatükile varasema merenduse ajaloos. 1788. aastal asus William Bligh Inglismaalt teele purjelaev Bountyga, et viia leivapuuistikuid Tahiitilt Kariibi mere oritöölistele. Bounty seilas üle Atlandi ja proovis 30 päeva ümber Hoorni rühkida, ent tulutult. Meeskonna ja terava keelega keevalise kapteni vahel tekkisid konfliktid. Bligh nimetas tüürimees Fletcher Christianit lurjuseks ja valetajaks. Kui lõpuks Tahiitile jõuti, selgus, et kauba valmimiseks ja pealelaadimiseks kulub ligi pool aastat. Selle aja sisustasid laevamehed inim- ja looduskauni saare nautimiseks. Asunud lõpuks edasi sõitma, tõstis meeskond 1789. aasta 28. aprilli hommikul kapteni ja tema toetajate vastu mässu. Bligh koos kaaslastega pandi lahtisesse paati ja jäeti saatuse hooleks. Siiski õnnestus neil läbida 3618 meremiili ning jõuda Timorile. Bounty siirdus taas Tahiitile, kust võeti peale polüneeslastest mehi-naisi, kellega koos osa meeskonda asus otsima varjulist paradiisisaart ülejäänud eluks. Selline paik leitigi Pitcairnil.

Kuigi inglased saatsid peagi Vaiksesse ookeani karistusekspeditsiooni, kel õnnestus kätte saada Tahiitile jäänud mässajad, jäi Pitcairnile jõudnute saatus maailmale teadmata kuni 1808. aastani, mil juhuslik laev nad avastas. Selleks ajaks olid valged ja polüneesia mehed jõudnud omavahel naiste pärast veriselt tülli minna ja elus oli veel vaid John Adams, kes juhtis 9 naisest ja 19 lapsest koosnevat kogukonda.

Praegu elab Suurbritanniale kuuluval Pitcairnil 37 inimest, kellest suur osa on bountilaste järetulijad, kandes perekonnanimesid Christian ja Young. Umbes 750 pitkairnlast elab Norfolki saarel (kuhu nad 1856. aastal ruumipuudusel ümber asusid), mõnisada inimest on välja rännanud Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Meid võtsid Bounty Bays vastu saarevanem Jay Warren ja mässujuht Christiani järeltulija Brenda Christian. Maksuvabadust nautivad saarlased saavad oma põhisissetuleku postmarkide trükkimisest ning reidil peatuvatele kruiisilaevadele suveniiride müügist. Loomi on lopsakal saarel vähe – põhiliselt polüneesia rotid ja kitsed. Karjakasvatusest on loobutud vee vähesuse tõttu. Joogiveeks on kasutada vaid vihmavesi. Lennuk lahkus Pitcairnilt, lastiks tohutul hulgal mandariine, apelsine, kookospähkleid, ananasse, papaiasid, sidruneid, greipe, laime, banaane, leivapuu vilju, mangosid ja muud värsket, mida üks küllusesaar võib pakkuda. Nõnda et skorbuuti pole meil lähemal ajal karta.

Tiit Pruuli

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele