Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

  Turistidest rikkumata Rodriguese saar
 
04.11.2000  

Tiit Pruuli

Eesti Päevaleht
4.11.2000

Rodriguesel tegeleb kaheksajala püügiga 2000 inimest, kellest 600 naised. Pildil toimub nande elukate kuivatamine.

Et olime planeeritud ajagraafikust India ookeanis veidi ette jõudnud ja ka proviandivarud vajasid täiendamist, otsustasime enne Mauritiusele jõudmist teha põike Rodriguese saarele. See vulkaaniline saareke (109 km2) jääb Mauritiusest 320 miili kirdesse.
Eurooplastele avastasid saare portugaallased. Ent juba 16. sajandi alguse araabia kaartidel oli saar ära märgitud nime all Diana Moraze. Meile teadaolevalt esimestena panid siin jala maha hollandlased, esimese ajutise asustuse rajasid 1891. aastal prantslastest hugenotid. Prantslased, edaspidi juba kuninga nimel, olid ka järgmised saare koloniseerijad. Napoleoni–sõdade käigus võtsid 1809. aastal saare üle inglased ja kasutasid seda baasina Mauritiuse ründamiseks. Pariisi lepinguga 1814. aastast sai Mauritius koos Rodriguese ja Seishellidega Inglismaa kolooniaks.

1815. aastal tegid inglased Rodriguesest Mauritiuse ametliku sõltlasterritooriumi, mida valitseti brittide poolt kuni riigi iseseisvumiseni 1968. aastal.

Veel hiljuti kehtis saare kohta turismiraamatu väide, et vaid ”üksildastel seiklusjanustel purjetajatel on võimalus tuultega võideldes siia jõuda”. Täna käivad siia siiski juba lennuk ja transpordilaev Mauritiuselt. Elanikke on umbes 37 000, kellest enamik on 1835. aastal Mauritiuselt vabastatud mustanahaliste orjade järeltulijad.

Samas on mõningad valgenahalised pered siin elanud juba sajandeid, samuti on Mauritiuselt sisse rännanud hiinlasi ja hindusid. Vähesed moslemid ja hiinlased omavad suuremat osa äridest ja restoranidest, hindud on enamasti riigiteenistuses, mustanahalised teenivad elatist kalastamisega, põllupidamisega või käsitööndusega. Suurimaks tööandjaks on saarel aga riik, kes annab leiba 35%–le elanikest. Leevendust tööpuudusele ei nähtagi muus, kui turismi arengus.

Pealinnas Mort Mathurinis ei ole muuseume, kunstigaleriisid ega muud seesugust. See–eest on siin kõrtsid, kus pole küll klanitud iiri pubide sisustust ega peeneid kokteile, aga kus pakutakse kuulsat, ehkki peenemale maitsele pisut kõrvetavat Mauritiuse rummi ja kalurid on valmis sinuga sõbralikult jõmisema, hoolimata sellest, kas sa prantsuse keelt räägid või mitte. Ametlikuks riigikeeleks on Mauritiusel prantsuse keele kõrval küll ka inglise keel, ent vanemad inimesed Rodriguesel ei räägi seda üldse või pusivad üksikuid sõnu.

Lingua francaks, milles käib enamasti kogu suhtlemine, on kreooli keel. Tüürimees Tiit Riisalo teadis rääkida, et umbes samasuguse sisustusega ja seltskonnaga joomapaiku, nagu me nautisime Port Mathurinis, võib Eestis leida tema kodukohas Kalamajas ja Haapsalus tegutsevat veel sama muhe surnuaia õllekas.

Rodrigues on veel üks väheseid ehedaid ja turismist rikkumata saari India ookeanis. Paik, kus kohalikud ütlevad sulle linnatänavail tere ja naeratavad, aga pole kaugeltki pealetükkivad ega näes sus vaid teenimisobjekti. Paik, mida vähemalt veel täna õigusega reklaamitakse kui stressiravivat sihtpunkti.

Gerald Durell lõpetas seitsmekümnendail aastail oma ühe reisiraamatu Rodriguese–peatüki sõnadega, mis kõlbavad õnneks kasutada veel praegugi: ”Mul oli kahju Rodrigueselt lahkuda, see paistab nõiutud ja rikkumatu saarena. Loodan, et ta jääb selliseks veel kauaks, kuni ükskord turistid avastavad ta olemasolu ja teda ootab sama saatus, mis on tabanud paljusid ilusaid paiku maailmas.”

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele