Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

  AARNE TUISU PÄEVIK: Külalislahke ja kaunis Inglismaa
 
28.12.1999  

Lääne Elu Nädalaks, 28. dets 1999
Aarne Tuisk


Külalislahke ja kaunis Inglismaa

Lennuk sai jõuluks üle Atlandi. Lääne Elu hakkab avaldama vanemtüürimees Aarne Tuisu päevikut sealtmaalt, kus purjekas on teel olnud alles kolm nädalat ja on jõudmas läänepoolkerale.

9. november, teisipäev
Pruuli hakkab hommikusöögiks mannaputru tegema, enne konsulteerib Ullaga telefoni teel. Ülejäänu käib järgmiselt: Tiit kambüüsis ehk köögis, mina vöörikajutis. Dialoog on järgmine: palju piima — läks, keeta — tehtud, palju mannat — läks, segada — tehtud, palju soola, suhkrut, võid. Valmis.
Tehtud sai ja hea tuli. Ainult et laevas on üks probleem, noor abielumees Riisalo ei söö üldse putru.

Kell 13.31 ületasime Greenwichi nullmeridiaani. Jätkan oma kirja. Viimane vahetus ja saabumine läheb juba järgmisse saadetisse. Praegune variant jõuab kodumaale Londoni saatkonna kaudu.

Kuna hoovus kannab meid ilusasti edasi ja tuule suund on soodus, siseneme meie vahi ajal Solenti väina. Kell 18 oli juba kottpime, mõlemal pool väina linnade tulesäras läheneme Cowri linnale. Mõned minutid pärast kella kaheksat oleme Cowesi jahisadama kai ääres. Oleme jõudnud linna, mida kutsutakse ”The home of world yachting“.

Mõne minuti pärast on kohal väga viisakas tolliproua, kes korraldab oma formaalsused kiiresti. Tema praktikas pole olnud juhust, et ta peaks mingi kapi kinni plommima. Meil aga kaasas vähemalt 3/4 reisi tagavara alkoholi ja tubakatooteid. Proual tuleb minna plommi tooma. Kiiresti teeme esimesed kõned kodustele, kuigi aeg on hiline, aga hea meel on, et sõit läks hästi.

Kella üheksa paiku on kohal ka eesti rahva hea sõber sir David Roche, kes asub tervituste ja toosti järel tutvustama meie homset programmi. Sellest juba homme.

10. november, kolmapäev
Jahil algab hommikul vara ülikiire korrastus. Jaht pannakse lipuehteisse, pestakse ning seatakse korda suurte ja väikeste külaliste vastuvõtuks. Mehed on kõik ülikonnaga, lips ees, nagu kompud. Ja ongi kohal sir David Roche.

Juba siblivad ajakirjanikud, piltnikud, kolme–nelja telekanali esindajad. Saabuvad British Aerospace´i esindajad, kelle lipp heisatakse samuti saalingusse. Tuleb Cowesi linnapea ja natuke hiljem proua maavanem Barbara Foster CC. Ilm on vilu, udune ja tuuline. Meeskond seisab tekil rivis, algab tseremoonia.

Linnapea, ametiraha rinnas, ja proua maavanem veel uhkemaga, ütlevad tervitussõnu. British Aerospace’i esindaja John Graham annab kaptenile üle tšeki 2000 Inglise naelaga. Kui on tehtud igasugused ühispildid, palub proua maavanem meeskonna pidulikule lõunasöögile Royal Yacht Squadroni. See on maailma üks eksklusiivsemaid jahtklubisid, asutatud 1815, oma klubihoones (loss) 1850. aastast.

Lõunasöögile minnes on klubi lipumastis Eesti lipp. Tehakse veel üks ühispilt. Kohalikud ajakirjanikud ja telemehed jäävad ukse taha — klubis on ranged reeglid. Ka meil tuleb fotoaparaadid ja kaamerad jätta jopetaskusse.

Klubi tegevsekretär tutvustab ajalugu, regattide korraldust ja kuulsaid klubi liikmeid nagu kapten Scott, Francis Chichester jt.

Igas toas on tunda ajaloo hingust. Tegemist on tõsiste inglise härrasmeeste klubiga. Naistel, isegi kuningannal, ei olnud omal ajal sinna asja.

Lõunasöök on kaminasaalis ümmarguse laua ümber, mille keskel on hõbedane Francis Chichesteri nimeline auhind, millele kirjutatakse soolopurjetajate nimed, kes teevad üksi ringi maakerale peale.

Lõunasöögil oli vaid üks daam — maavanem. Lõunasöök käis rangelt inglise etiketi järgi, mida sain teada Eesti suursaatkonna majandusnõunikult Tõnis Nirgilt, kes oli minu lauanaaber. Lõunasöögist võtsid osa linnapea, maaproua, British Aerospace’i kaks esindajat, jahi meeskond, sir David Roche, saatkonna majandusnõunik ja Eesti sugupuuga härra Alan Morley Flecher, kelle vanemate kodukoht oli Raplamaal.

Edasi oli paar tundi hingetõmbepausi, et siis minna õhtusöögile sir David Roche’i juurde. Kasutasin aega põgusaks tutvumiseks Cowes’i vanalinnaga. Esmapilgul on tõesti tegemist purjetajatele mõeldud linnakesega, mis on täis kõikmõeldavate firmade purjetamistarvete poode, töökodasid ja esindusi, mis on kuidagi või ainult suunitletud purjetamisele.

Õhtusöögile sir David Roche’i lossi tuli meile järele väikebuss, ületasime parvega jõe, mis eraldab East–Cowesi West–Cowesist.

Vestlusest võtab osa ka Davidi proua, kelle keelepaelad ei jää vakka õhtu lõpuni. Vahetpidamata.

Loss on ligi 500 aastat vana, maja ei ole küll sellises hiilguses nagu aastaid tagasi, kuid muljetavaldav ikka. Nii kaminatoas kui söögitoas on seintel kunagiste lossivalitsejate portreed — nii daamide kui härrade omad. Kummut kaminatoas pidi olema üle 300 aasta vana. Ka söögitoa toolid peavad olema vanad, sest enne istumist tehti märkus: mitte kõõluda. Tõesti, nad nagisesid.

Õhtu möödus kenas meeleolus ja proua muudkui rääkis ja rääkis. Mis eriti kõrvu jäi ja mida korduvalt toonitati, oli see, et neile ei meeldi prantslased ja ameeriklased.

11. november, neljapäev
Oleme Tiiduga vahis, see tähendab, et teeme laevatöid ja toimetusi. Meil on Tiiduga vedanud mitmetpidi. Oleme mõlemad sündinud ühel päeval, 19. juunil. Mõlema isad on eluaegsed kalurid ja Tiit on ka juba aastaid purjetanud.

Natuke Cowesi linnast. Esimest korda mainiti ürikutes 1415. aastal. Elanikke 20 000.

West–Cowesis asuvad sellised jahtklubid nagu Royal Yacht Squadron, Royal Corinthian Yacht Club, Royal London Yacht Club, Island Sailing Club. Samuti on jahisadam väga korras ja kõrge teeninduskultuuriga.

Linnas või õigemini lahel on väga palju võistlusi–regatte. Üks suuremaid on kindlasti Cowes Week, tavaliselt juuli lõpus, augusti algul. Sellel üritusel osales tänavu ligi 1300 jahti, osavõtjaid 6000 ringis.

12. november, reede
Kapteni loal võime siis, kui tööd jahil tehtud, minna Wighti saarele matkama. Rendime viie peale auto. Minejad on Pruuli, Riisalo, Kama Kaido, Tiit Sarapuu ja mina. Autorent maksab 10 naela. Esimene arutelu on, et kes sõidab — vasakpoolne liiklus ju. Pruuli võtab avaakordi enda peale. Kirub ja kiruvad teised, et muule lisaks on ka käigukang valel pool. Aga hakkama saab.

Newport on saarekeskus, seal on Inglismaa üks paremini valvatavaid vanglaid, kus on kinni peetud ka Inglise kuningas Charles I.

Edasi suundume saare lääneossa The Needles´i (nõelad). Turnimine 200meetrise mäe otsa oli omaette tegu, aga vaade tasub end ära, ja muidugi nõks eemal olevad kaljud meres, mida kutsutaksegi nõelteks — seda ei oska sõnadesse panna. Nad olidki nagu nõelad keset vetevoogu.

Suundume Brighstone’i pangale. Paik on väga maaliline, lambad on rohu nii ilusasti ära söönud, et muruniidukiga vist ei saagi nii ilusti.

Tee saare lõunaossa kulgeb mööda rannikuäärt küngastest üles ja alla. Toppame mitu minutit lambakarja taga, sest mööda ei saa ja üldse on inglased teedega kokkuhoidlikud — need on nii kitsad.

Pool saart jääb küll nägemata, aga see, mida nägime, oli võrratu — kas või paar rookatusega kirikut.

13. november, laupäev
Täna asume esimesele pikemale, ligi 1300miilisele etapile Cowes–Madeira. Oleme kapteniga otsustanud, et ühtegi väljasõitu reedel ei tee (see on meremeeste uskumus). Hirtshalsist väljusime reedel ja saime selle eest nahutada.

Hommikupoolsed askeldused, vesi, proviant, kütus, toll, passikontroll jne. Tõusu ja mõõna pidime ka arvestama, nii et väljume kell 17. Muidugi on see minu vahiaeg.

14. november, pühapäev
Ilm on terve päeva ilus. Tuul on soodne ja kella 17 paiku ületame Atlandi ookeani mõttelise joone. Vanake Neptunus saab kolm kõva klõmakat, et ta oleks meie vastu armuline, mitte selline, nagu ta oli Põhjamerel. Alguses ei ole ta (ookean) nii hull, kui ette kujutasin — suured lainemäed. Aga kõigest edaspidi, sest ma ei tea, mis tulemas on.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele