Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Seal silmapiiri taga on vabadus...
 
10.07.1999  

Seal silmapiiri taga on vabadus...

Tiina Linno
Oma Saar
10.juuli 1999

Mart Saarso on mees, kes enda sõnul unistas ümber maailma purjetamisest juba 15 - aastasena, kui temast sai avamerejahi kapten. "Kogu see mõte on mu peas nii kaua pesa teinud, lihtsalt punalipu all ei olnud võimalik selliseid asju teostada" tunnistab ta, öeldes, et kuna nii tema isa kui onu olid meremehed, nägi ta merele minemist ja sealt tulemist juba lapsest peale. Raplast pärit väikese poisina proovis ta jahtklubis esialgu sõita ka Optimistiga, kuid - "ma tulin sealt üsna pea ära ja läksin avamerejahi peale jungaks. Sest Optimistiga tuli mõne tunni pärast koos treeneriga jälle tagasi tulla. Mina aga tahtsin sinna silmapiiri taha..."
.........................................................

"Oma laev on nagu oma naine. Suhe laevaga on nagu abielu, mis, nii kaua kui ta kestab, nõuab sinult oma osa" arvab Eesti esimese ümbermaailmareisiks valmistatud jahi Lennuk kapten Mart Saarso. "Üldjoontes olen siiani asjade käiguga rahul, aga need viivitused, mis vahepeal siiski on tulnud, on teinud meie meeskonna veidi raskemaks. Sest aeg tiksub, 2. oktoober ei ole enam kaugel."

Kas see on täiesti kindel, lõplik tähtaeg?

Jah, kui ei tule vahele midagi väga tõsist. Me ei tahaks seda muuta, sest ühel päeval tuleb nagunii minna.

Aga mis võiks siiski olla mõjuvaks põhjuseks?

Ma oskaks seda võibolla siis öelda, kui ma laseks oma fantaasial hästi vabalt lennata. Praegu ma küll ei näe midagi sellist.

Kas teete enne ümbermaailmareisile asumist ka treeningsõite?

Treeningsõitudega on lugu nii, et esimene on Muhu Väina regatt. Me ei lähe seekord küll päris tõsimeelselt võistlema, vaid lihtsalt koos teistega sõitma. Sest igaüks, kes purjetamisega vähegi kursis, teab, et et nii uue jahiga ei saa kohe võistlema minna ja loota võita. Kõik vajab ülekinnitamist ja kontrollimist. Aga võidusõiduõhkkonnas sõitmine ise on nii laeva katsetamiseks kui meeskonna ja laeva kokkuharjutamiseks päris hea. Sadamaid on tihedalt, me saame näiteks igas sadamas natuke taglast timmida. Sest 10 mm jämedune terasvaier tegelikult venib ka, need jõud, mis talle mõjuvad, on tonnides. Seetõttu peab alguses kõike proovima ja sättima. Ka uus auto vajab sissesõitmist - ja nii on tegelikult iga asjaga.

Alpinistid võtavad enne kõrgeima mäe vallutamist tavaliselt väiksemad tipud ära. Kas ümber maailma merereisile saab minna teisiti? Eriti arvestades seda, et enamik meeskonnast ei ole professionaalsed meremehed.

Sellega on umbes nii, et - kas tasub koera saba jupphaaval maha võtta, ikka ühekorraga. Tegelikult oleks aga väga pikk ja väsitav seda reisi jupphaaval ette valmistada, et sõidame kõigepealt üle Atlandi ja siis tuleme tagasi. Vahe on ehk ainult varustuse hulgas - ümber maailma sõites läheb rohkem süüa, vett ja kütust, rohkem sadamamakse ja sidekulusid. Tehniliselt olulisi erinevusi pole, vahe on vaid ajas, rahas ja meeste närvides.
Olen seda mitmeid kordi öelnud - sest ma mõtlen seda täiesti tõsiselt - meil ei ole kunagi olnud kavas kokku panna Eesti avamerepurjetamise koondist. Me ei lähe ju üldsegi võidu sõitma. Kui me läheksime näiteks Whitbreadi regatile (Whitbread round the world race, praegune Volvo Ocean Trophy), mis on prestiizhikaim meeskondlik ümber maailma võidusõit, siis oleksid meil hoopis teised kriteeriumid.
Praegu on oluline, et me formeerime omavahel hästi klappiva jahtlaevameeskonna. See tähendab, et Tiit teab, et Margus ei vea alt, - et Margus ei lase köie otsast lahti. Et mehed ka vabal hetkel hästi läbi saaksid, mitte nii, et kui töö on tehtud, siis tormab iga mees sadamas ise suunda. Oleme ühiselt läbinud spetsiaalse psühholoogilise treeningu, mis seisnes selles, et meid viidi ekstremaalsetesse oludesse, koormati füüsiliselt täielikult ära ja viidi täielikku teadmatusse. Kogu meeskond pidas väga hästi vastu.
Praegu ma ütlen nii, et et meeskonnasisese kliima, entusiasmi ja motivatsiooni kohta küll paha sõna öelda ei saa.

Kuidas toimub sidepidamine reisi ajal?

Oleme satelliidi abil iga päev ühe korra Eestiga ühenduses. Enamus aega on meil võimalik ka andmesidet pidada. Jahile tuleb kaks satelliitside seadet: üks neist, Inmarsat Mini M, võimaldab saata faksi, e-maili ja ka digitaalset fotopilti. Osa ajast oleme siiski selle levialast väljas, siis kasutame seadet Inmarsat C, mis katab kogu distantsi, kuid sellega saab saata ainult lühisõnumeid.
Põhimõtteliselt saab kogu meie reis olema kajastatud ka internetis, aadressi veel ei ole, aga lehekülge valmistatakse ette. Oleme kogu reisi võtnud ette mõttega, et oleks tore, kui iga eestlane suhtuks sellesse nagu "oma asja" - selles mõttes et Eesti lipp ei kuulu ju ainult meie meeskonnale, see kuulub kogu riigile.
Ma ei tahaks, et seda reisi võetaks kui mõne mehe eralõbu. Vastupidi, võibolla on kusagil mõni teismeline noormees, kes meie reisi kohta lugedes iseendas tunneb, et "mis ma istun siin kaldal, ka minus on sellist meremeheverd!". Mina ise olen meremehe perekonnast ja minule on sellised asjad väga tähtsad.

Ümber maailma on võimalik sõita mitut moodi. Kui pikk tuleb teie reis ja kas teate, kui pikalt on üldse sõidetud?

Pikimat reisi ei tea ma sellepärast, et sõidetud on tõesti erinevalt. On tehtud kruiise, - näiteks kui ma olen nii rikas mees ,et enam tööd ei pea tegema, siis ma võin võtta oma naise ja lapsed ja koera ka ning seilata kuus aastat ümber maakera. Neid sik-sakke võib teha päris palju ja ka sadamates aega viita ja siis koguneb neid miile ka päris palju.
Põhimõtteliselt saab ümber maailma sõita kas idast läände või läänest itta. Läänest itta sõitmine tähendab seda, et sõidetakse mööda Atlandi ookeani lõunapoolkerale ja siis pannakse pühkima nendes 40-ndates laiustes, kus tuul ja hoovus pöörlevad kindlat rada pidi. Seal toimub ka juba nimetatud Whitbreadi regatt ja see on n.ö. kiirem tee. 40ndates laiuskraadides sõidetakse suurem osa ajast alla väga tugevat tuult, tormi tingimustes, kus võib olla väga külm ja vastik. See nõuab tõepoolest väga-väga tugevat ja tõesti professionaalset meeskonda. Lisaks on seal palju vett ja vähe inimesi.
Meie idee on minna teistpidi, idast läände selle mõttega, et me sõidame passaattuultes. Meie reisi mõte on ka see, et me viiksime maailma kaugematesse nurkadesse sõnumi selle kohta, et on olemas selline väike riik nagu Eesti - üks miljon inimest, kellel on omakeelne kultuur. Ja et me oleme ka mereriik ja suudame nii kaugele purjetada. See on maailmas, ma arvan, kõva sõna.
Kui üks pühapäeva- või tõeline mõnupurjetaja teeks nii, et sõidaks läbi Bahama või Suessi kanali, ja siit Balti merest minnes ka läbi Kieli kanali, siis meie tahame sõita n.ö. Jumala poolt loodud merd mööda, see tähendab ümber Skageni neeme, ümber Kap Hoorni ja Hea Lootuse neeme.
Ehk siis - esialgne troopikas allatuult purjetamise mõnu tuleb hiljem kinni maksta, sõites ümber Kap Hoorni neeme, kus enamasti sajab vihma, kus tuul on vastu, laine on vastu, kõik on vastu... See tuleb seal sellise nüri järjekindlusega läbi teha.

Kui palju on maailmas riike, kes on ümber maailma purjetanud?

Ausalt öeldes ei ole mul ülevaadet, sest maailma mastaabis ei ole ainuüksi ümber maailma purjetamine selline asi, mis kedagi vapustaks. Maailma sellega ei üllata. Samal ajal ei ole see siiski veel ka päris tavaliseks saanud - (muigab) Muhu väin on siiski tavalisem...
Aga ma tean, et näiteks poolakad on seda teinud, poola naine sõitis üksinda ümber maailma siis, kui mina olin teismeline. Aga lätlased ei ole sõitnud.

Kas on ka mõni selline asi, mis n.ö. kripeldab?

Kirjanduse ja muu info põhjal - muidugi Kap Hoorn. Me teame seda ette, et seal on väga kehvad tingimused ja et me peame ennast sealt kuidagi läbi närima. Üks kehvemaid olukordi, mis võib ette tulla, on ootamatu troopiline orkaan - kuigi meie reis on planeeritud ajale, kui nende esinemise võimalus on kõige väiksem.

Kui eluohtlik selline reis võib olla? Kas teie elud on kindlustatud?

Jah, muidugi on kõik kindlustatud. Minu arvamus on, et Eestimaa liikluses iga päev rooli keerata on ohtlikum. Aga ma tean, et paljud inimesed minu arvamust ei jaga.
Merepiraatlus ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Oleme siiski kindlalt otsustanud relvi mitte kaasa võtta, vaid lahendada sellised juhtumid, kui neid peaks ette tulema, läbirääkimiste teel.

Kas olete kellegagi millegi peale ka kihla vedanud?

Niisuguste lollustega me ei tegele.

Kui kaugele Ahto Valter jõudis?

Ahto Valteriga on selline keeruline lugu, et kui ta hakkas ümber maailma purjetama, siis jõudis ta kõigepealt välja Ameerikasse, kus ta elas aasta ning kus võttis naise. Hiljem purjetas ta kuuldavasti Austraaliasse, kus ta oli ka Eesti lippu lehvitanud.
Üle Atlandi on ta purjetanud seitse korda. Meremuuseumist pärinevatel andmetel sõitis ta hiljem USA lipu all koos naise ja poegadega, aga tema sõitude kohta täpsemalt palju andmeid pole.
Meile on väidetud, et ta siiski ümber maailma sõitis - juppidena, meeskondi ja laevu vahetades. Oleme ka ise üritanud tõendeid leida, aga meil ei ole õnnestunud adekvaatset infot saada.
Üks on selge - Ahto Valter on tänase seisuga Eesti kõige kõvem avamerepurjetaja. Ning kui keegi ühel päeval tõestab ära, et ta kõigi mängureeglite järgi siiski sõitis ümber maakera, siis meie ei taha küll tema loorbere kuidagi endale võtta. Kui te seda tõesti tegi, siis meie oleme tema järgijad.

Meie Maa toimetusest lahkudes lubas Mart Saarso, et ei aja habet maha enne, kui Lennuk on valmis.
"Saare Paadi peadirektor Peeter Laum ütles mulle, et kui ma 12. juuliks jõuame tagasi Nasva kai äärde, siis 24. juuliks loodab Saare Paat oma viimased tööd lõpule viia. See tähendab, et me läheme Muhu väina regatile sellise laevaga, millel on kõik sõiduks tarvilik olemas. On lihtsalt veel mõned sellised tööd, mis puudutavad siseviimistlust, jahi sisemisi mugavusi ja muid teisejärgulisi asju," ütles Mart Saarso.
"24. juuli peaks olema see päev, mil Lennuk lahkub Nasvast lõplikult. Mis ei tähenda, et laev oleks siis absoluutselt valmis minema ookeanile. Peale tulevad veel tuulegeneraator, satelliitside seadmed, antennid ja muu säärane, mille puudumine tavalist purjetamist ei segaks. Meeskond ehitab seda laeva edasi, ma olen täitsa veendunud, et see kestab kuni 2. oktoobrini ja me ehitame laeva veel merelgi edasi. Kuigi see ei ole enam otseselt ehitamine, vaid rohkem arendamine ja mugandamine. Laevaga on nagu linnaga - ta ei saa tegelikult kunagi valmis..."

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele