Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Lennuk jätkab teekonda. Ümbermaailmapurjetajate naised oma meestes ei kahtle
 
29.01.2000  

Lennuk jätkab teekonda
Ümbermaailmapurjetajate naised oma meestes ei kahtle

Lääne Elu 29.01.2000
KAIRE REILJAN

„Aarne palus kõiki tervitada,“ oli esimene, mis eelmisel nädalal Brasiiliast naasnud Ulvi Tuisk abikaasa nimel sõpradele, tuttavatele ja toetajatele edasi ütles.

Neljandat kuud Eesti lippu ümber maakera viiva jahtlaeva Lennuk meeskonnale tõi vaheldust abikaasade kümnepäevane külaskäik.
Leib, vürtsikilu, värsked ajalehed ja uued raamatud olid asjad, mis Eestist Rio de Janeirosse lennanud abikaasad maailmarändurite palvel kaasa viisid.
Haapsallanna Ulvi Tuisk pole kunagi olnud tüüpiline meremehe naine. Ta ei ole pidanud oma meest pikkadelt reisidelt kuude kaupa ootama.
Nüüdne pikk lahusolek polegi tema sõnul nii raske taluda, sest vähemalt kord nädalas peetavad telefonivestlused aitavad seda leevendada. „Lennukil on igal mehel oma telefonilimiit ja nii nad neid minuteid jagavad,“ rääkis Ulvi Tuisk.
„Et saan suhelda, siis ma ei tunneta, et ta on nii meeletult kaugel. Pealegi saab internetist tema pilti vaadata.“

Brasiilias on aega küll

Lennuki saabumisel Rio de Janeirosse põrkus meeskond kohaliku bürokraatia vastu. „Brasiilia bürokraatia kohta ütlesid mehed, et see on hullem kui meil nõukogude ajal,“ vahendas proua Tuisk.
Sellistes oludes toimetulekuks on vaja keeleoskajat, kes tunneb ka kohalike psühholoogiat.
Haapsalus reisibüroos töötav Ulvi Tuisk koges, et Brasiilias on raske inglise keelega hakkama saada. „Rio on suur linn, aga mina ei kohanud kedagi, kes oleks inglise keelt rääkinud.“ Nii pidi ta kohvikus ilma jääma jäätisest, sest ettekandja ei saanud aru sõnast ice–cream.
Ka Aarne Tuisk pidi Indrek Tarandiga restoranis söömas käies kana paberile joonistama, et kelner aru saaks, mida mehed süüa soovivad.
Põhjamaalasele oli harjumatu Brasiilia 40kraadine kuumus. Meil on seda väga raske taluda, nemad ise aga naudivad.
Lennuki meeskond on sooja kliimaga juba harjunud. Kui esimese lume saabudes teatas Ulvi Tuisk abikaasale, et meil on lumi maas, ei saanud Aarne esialgu aru, millest jutt käib.
Ka Rios kõndides pidi eestlanna kuulama abikaasa näpunäiteid. „Läksime Aarnega hotellist jahtklubisse ja mina võtsin tempo üles, nagu meil ikka. Siis Aarne ütles, et seal niimoodi ei elata. Selle kuumuse ja tempoga oleksin läbi kõrbenud,“ kirjeldas Ulvi.
Brasiilias käib kõik rahulikus, aeglases tempos. Tavaline on, et küsimus lahendatakse homme — neil aega küll.
Ümbermaailmapurjetajad kohtusid Brasiilias ka sealsete eestlastega. „Enam seal väga palju eestlasi pole. Nad saavad kord kuus kokku ja siis pidi neid kogunema 7–10.“
Lennuki saabumine äratas kohaliku ajakirjanduse huvi. Sealses lehes ilmus artikkel, kus muu hulgas selgitati, kust jaht pärit ja kuidas ta nime sai.
Rio de Janeiros peatus Lennuk eksklusiivses jahtklubis, mis paiknes umbes nelja kilomeetri pikkusel alal. Kompleksi kuulusid hotell, restoranid, poed, angaarid purjelaudade ja võistluspurjekatega.
Jahtklubis kohtasid eestlased teisigi ümbermaailmapurjetajaid Sloveeniast ja Norrast. Üks itaallane oli sellise reisi aga päris üksi ette võtnud.
„Aarne küsis: ei tea, mis sel inimesel küll elus juhtuda on võinud, et ta endale niisuguse karistuse on võtnud? Üksinda purjetamine võib ikka ääretult raske olla,“ rääkis Ulvi Tuisk. Ometi ei paistnud itaallane kurb ja õnnetu.
Abikaasade külasviibimise ajal oli Lennuki elu ümber korraldatud. Erandkorras oli vahis vaid üks meeskonnaliige, teised elasid koos kaasaga hotellis. Põhimõte oli vältida jahti nii palju kui saab.
Mehe vahisoleku ajal oli jahi pardal ka tema naine. Nii said naised öö ja päeva jahil ära proovida.
Nappi koosolemisaega püüdsid kaua lahus olnud abikaasad teistest eraldi veeta. „Õhtul käisime suurema grupina koos või väljasõitudel. Muidu tahtsid kõik ikka omaette olla, sest niikuinii saavad nad omavahel veel kaua koos olla,“ lisas ta.
Viimastel Brasiilias veedetud päevadel tundsid eestlannad, et nende abikaasad kibelevad juba reisi jätkama. „Neil on vaim nii valmis. Neil on siht see tiir ära teha.“

Iga päev on väike kangelastegu

Ulvi Tuisk kinnitas, et Lennuki meeskonna läbisaamine on endiselt hea ja tülpinud ei paistnud keegi. „Loomulikult on pisiütlemisi, aga seda tuleb igal pool ette,“ kirjeldas ta nähtut.
„Aarne ütles, et kui ikka ise inimene oled, siis konflikte ei teki. Pead olema hästi tolerantne, muidu oleks mingis sadamas juba maha läinud.“
Maarottidele tundub kuude kaupa väikeses jahis koos olla keeruline. Õhku pole, sõidu ajal luuke lahti teha ei saa, sest vesi tuleb sisse. Üle Atlandi purjetades ei näinud mehed päevade kaupa ühtegi elavat hinge, isegi mitte kalu ega delfiine. Siiski nad ei kurda.
„Mina ütlen ikka, et iga päev, mis nad seal veedavad, on minu meelest väike kangelastegu. Aga see on meie, mitte nende mõte. Neilt ei kuule mitte üht virisemist.“
Ulvi Tuisk kirjeldas, kuidas ta Aarne käest küsis, mismoodi ta seal moosiriiulil magada saab. „Tema ütleb aga: mul on nii palju ruumi, saan jalgu sirutada.“
Pole saatuski Lennukit õnnetustest säästnud, kuid kõiki suuremaid apse on meeskond väga rahulikult võtnud ja paanikat pole tekkinud. „Kõik see, mis juhtub, kuulub asja juurde, muidu oleks elu liiga ilus,“ rääkis Ulvi Tuisk.
Vahetusmehed toovad põhimeeskonnale vaheldust uute uudiste ja uute naljadega.
Laevas tegeleb iga meeskonnaliige oma hobidega, Aarne Tuisul on näiteks graveerimisriistad kaasas. Loetakse, eelistatud on juturaamatud.
Laevas on oma diskussiooniklubi, kus võetakse üles suvalisi teemasid. „Meie ei kujuta elu seal laeval ette, aga sellepärast meie seda reisi ei teegi,“ ütles Ulvi Tuisk.

Raskeim osa ootab ees

Täna–homme on Lennuk saabumas Uruguaisse, seejärel võetakse Argentiinas Buenos Airesest uus grootpoom ja järgneb reisi üks raskemaid osi — Kap Hoorni läbimine.
Ulvi Tuisk tunnistas, et ta mõtleb ikka Kap Hoorni ohtudele, kuid oma mehe ja tema meeskonnakaaslaste pärast süda ei valuta. „Kuidagi nii kindlad oleme meeste peale. Aarne ütles ka, et paanikat ei teki.“
Lennuki reisiks on kavandatud poolteist aastat, praegu ollakse graafikust juba ees. „Nad on vaprad. Nad on tõesti vaprad,“ ütles Ulvi Tuisk ikka ja jälle.
Kuigi reisi lõpp on alles kaugel, hauvad mõned meeskonnaliikmed juba mõtteid järgmisest suurprojektist. Kaasa on kutsutud ka Aarne Tuisku. „Aarne ütles, et tema küll enam Lääne–Eesti saarestikust kaugemale ei purjeta,“ ütles Ulvi Tuisk.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele