Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Kap Hoorni ületamise eest kuldsõrmus vasakusse kõrva!
 
01.04.2000  

Eesti Päevaleht, 01.04.2000
Tiit Pruuli, madrus

Kap Hoorn on purjetajale see kõige-kõige... Nii nagu alpinistile Mount Everest, kunstihuvilisele Musee du Louvre või muusikasõbrale Wiener Philarmoniker. Kindlasti võib ka väikesel mäel ja tagasihoidlikus kunstigaleriis saada isegi suurema elamuse, ent osadel asjadel on lisaks muule veel sümboli väärtus. Nii ka Lõuna-Ameerika lõunapoolseimal tipul Cabo de Hornosel, paigal, mis meremeeste legendides on domineerinud alates 1616. aastast, mil hollandlane Willem Corneliszoon Schouten teda esimesena märkas.
Drake`i väina, mis eraldab Lõuna-Ameerika mandrit ja Antarktika poolsaart, peetakse maailma tormiseimaks kohaks. Siin kihutavad Andidelt alla tuulepuhangud kiirusega kuni 200 km/h, triivivad Antarktika mandri- ja selfiliustike küljest murdunud jäämäed ning tuuled. Hoovused ja mandrilava järsud tõusud tekitavad suuri, eri suundadest ründavaid murdlaineid. Siinkandis lebavad merepõhjas sadade purjelaevade vrakid.
Autoriteetne meresõiduajaloo kogumik "The Faber Book of the Sea" märgib, et Hoornist moodumine idast läände, nii nagu Lennuk seda tegi, on "meestele ja laevadele kõhedust tekitavamaid asju, mida üldse saab ette kujutada". Selle põhjuseks on asjaolu, et valdavad tuuled puhuvad sel juhul otse vastu, läänest itta, ja samas suunas liigub tsirkumpolaarne hoovus. Meenutame HMS Bounty t, kes 1788. aastal trügis sama suunda pidi kuu aega läbi Drake i väina, pidi aga lõpuks loobuma ning kogu lugu lõppes meeskonna mässuga.
Lennuk alustas Hoorni ründamist Navarino saarelt, väikesest Puerto Williamsi nimelisest linnakesest, umbes 80 miili Hoorni saarest põhja poole. Distants polnud pikk, aga iga miil tuli väga raskelt. Vahetult enne Hoorni meridiaani ületamist olen oma paevaraamatusse kirjutanud: "Hoorn koos mereröövel Drake ilt nime saanud väinaga on oma kurikuulsust väärt. Maksimaalne tuul täna 24,5 m/s, 4-meetrised eri nurkade alt tulevad lained teevad roolimise äärmiselt keeruliseks ja füüsiliselt koormavaks. Seisame roolis poole tunni kaupa. Hommikul tundsid kõik peale Mardi ja Tiidu kerget pööritust, üle hulga aja toideti siit laevast jälle kalu. Süüa teha polnud võimalik, isugi polnud. Sõin ühe topsi jogurtit, ühe õuna, 2 kuivatet ploomi, pool porgandit, ühe kommi = 3 igapäevast vitamiini. Proovisin süüa ka viilu juustu, aga see ajas südame pahaks. Lained käivad pidevalt üle laeva ja roolimehe, ka päeval oleme ohutusvöödega aluse küljes kinni. Sajab tihedat vihma, piisad ja pritsivad lained on nii valusad, et sõita saab vaid suurte mäesuusaprillidega. Vöörikajutis loksub jälle kümmekond sentimeetrit merevett, magamine on seal võimatu, trambib ja koid märjad. Jaanus ja Meelis magavad salongis ja vahis olevate meeste koides. Mart ainult tukub aeg-ajalt kaardilaua taga, tormiriided seljas. Käed külmetavad hirmsasti, riided ei jõua ära kuivada, õnneks on saapad seest kuivad. Küttesüsteem ei tööta jälle. Niiske, kajuti agedest tilgub kondensvett."
Hoorni neeme võtsime 18. märtsil kell 13.41 koordinaatidel 56 kraadi, 09,7 minutit lõunalaiust; 67 kraadi 17,6 minutit läänepikkust. Sel hetkel oli ilm rahulik, Jaanus sai isegi masti ronida ja läbi udu kumavat neemetippu filmida. Drake i väin raputas meid veel mitu päeva päris tublisti, enne kui Concepcioni väina kaudu Tshiili fjordidesse sisse sõitsime.
Ümber Kap Hoorni purjetajad peavad endid isesorti inimesteks. Seda rõhutamaks kannavad nad vasakus kõrvas kuldset kõrvarõngast (see tseremoonia seisab meil paari nädala pärast Vaplaraisos ees) ning on ühinenud rahvusvahelisse kaphornerite vennaskonda. Meile teadaolevalt on Eestis praegu kaheksa inimest (lisaks Lennuki-meestele ka Whitbreadi regatil osalenud Alar Volmer), kelle jaoks see purjetajate unistus on täitunud.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele