Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Lennuk läks teele, Tuisk tuli koju
 
25.03.2000  

Lennuk läks teele, Tuisk tuli koju
Lennuki endine vanemtüürimees Aarne Tuisk enam Läänemerelt välja ei kipu

KAIRE REILJAN
kaire@le.ee
Lääne Elu
25.03.2000


Kui Lennuk 11. märtsil Ushuaia sadamas otsad lahti andis, jäi kaile maha mees, kes saatis laeva pilguga, kuni see silmapiiri taha kadus. See mees oli reisi katkestanud Aarne Tuisk.

„Ei, silm märjaks ei läinud. Olen ennegi teisi teele saatnud,“ kinnitas ta poolteist nädalat hiljem kodus olles.

Täpselt viis kuud oli haapsallane ja staazhikas purjetaja Aarne Tuisk Eesti lippu ümber maailma viiva jahtlaeva vanemtüürimees.

„Reisile minnes ei teadnud meist keegi, mida oodata. Kellelgi polnud Atlandi ega pikaajalise purjetamise kogemust,“ meenutas Tuisk.

Ta kirjeldas Atlandil valitsevat kuumust. Päike, mida meeskond nimetas keevitusaparaadiks, kõrvetas nii, et tekil olla ei saanud. Kajutis oli aga 35–40 kraadi sooja ja ainus ventilatsioon oli avatud luugid. Tuisu sõnul said kuumusest ja tõmbetuulest alguse ka mehi vaevanud tervisehädad.
Allapoole purjetades asendus taganttuul vastutuulega ja Tulemaal kimbutasid juba tuuleiilid kohati 30–35 m/sek.

„Ei oskagi öelda, mis kõige raskem oli. Lõpus kindlasti rutiin. Teed oma vahi ära ja lähed koisse, suhelda ei viitsi,“ rääkis ta. Kahe esimese kuuga said kõigi elud lasteaiast alates räägitud.

Elu laevas pole meelakkumine

Aarne Tuisu päev Lennukil algas hommikul kell 4 neljatunnise vahiga. Vahti pidas ta koos vahetusmehest vahimadrusega — üks roolis, teine jälgis ümbrust või keetis kohvi.
Kella kaheksa paiku olid kaaslased juba üleval. „Kaidol on oma rituaal. Tõusis, tuli kokpitti, tegi kaks ”Priimat“. Siis jõi kohvi, tegi veel ühe ”Priima“.“

Kella kümneks oli kambüüsivaht valmistanud hommikusöögi. Seejärel algas vaba aeg. „Mängisime kaarte, vahtisime niisama, vahepeal sai magatud ka,“ kirjeldas Tuisk.
Kell 16–20 oli tal järgmine vahikord. Pärast puhus järgmise vahiga juttu või vaatas kuuvalgust.
„Lugesin viie kuu jooksul rohkem kui viimase viie aastaga,“ rääkis ta. Reisiraamatutele eelistas ta jutukaid. „Nii, nagu laevas, pole ma kunagi lugenud ka Lääne Elu — pealkirjast viimase külje viimase reani.“

Vaheldust tõid laeva vahetusmehed. Aarne Tuisu käe alt käis neid läbi seitse. „Kui peaksin nad pingeritta panema, siis Indrek Tarand, Tiit Sarapuu ja Jaanus Nõgisto. Aga teised olid ka toredad.“
Kõige parem klapp oli vanemtüürimehel Tarandiga. „Ta on hea suhtleja ja meil oli palju rääkida.“ Hommikul vahis olles oli Tuisul ja Tarandil kombeks laulda, teinekord anti õhtul meestele kontsert.

Laevatoit maatoidust ei erine

Laevas eraldi kokka pole, mistõttu söögitegemine käis külakorda. Abimeheks oli 1960. aastate kokaraamat, millel puudus küpsetiste osa.
„Iga kambüüsivaht mõtles menüü valmis, kes sõi, see sõi, kes ei tahtnud, oma mure,“ rääkis Tuisk.
Tuisule polnud söögitegemine raske, sest ta oli seda koduski teinud. Harjumatu oli vaid, et toitu peab jätkuma seitsmele mehele. Koju jõudes oli asi vastupidi. „Läksin kartuleid võtma ja lugesin automaatselt 21 kartulit. Siis mõtlesin: oot–oot.“
Vanemtüürimehe sõnul polnud söögitegemisega raskusi ka Kaido Kamal, kellel on suur pere. Väga hästi sai hakkama Margus Kastehein. „Tema hommikused omletid on fantastilised!“
Aarne Tuisu firmaroog oli pannkoogid. „Kui hakkasin ära tulema, küsis Pruuli: „Huvitav, kas Saarlaid Meelis teeb ka niisama hästi süüa?“

Teistega tuli arvestada

Kui seitse meest päevade kaupa 13,5 meetri pikkuses laevas viibivad, tekib ikka pingeid. „Kerge polnud kellelgi ja edaspidi läheb aina raskemaks, sest aasta on veel ees.“
Aarne Tuisk tunnistas, et laevas pidi oma ego maha suruma ja teistega arvestama. „Ei saa rusikat lauale lüüa ja öelda: mina olen mina. Nii need asjad kogunevad.“
„Suhtlesin väga palju Tiit Pruuli ja Margus Kasteheinaga. Tiidule võisin rääkida ka oma muresid. Aga selge, et midagi jätad ka enda teada.“
Küsimusele, kuidas pingeid maha laaditi, vastas ta: „Mis seal salata, võtsime sadamas drinki ka.“
”Pealtnägija“ vahendusel jõudis Eestisse videolõik, milles meeskond vaidles Antarktikasse mineku üle.
„Kapten armastab meil väga Antarktikat, aga sinna sõit polnud ette nähtud,“ rääkis Tuisk.
„Mina, Pruuli ja Kastehein ütlesime ei. Laev pole selleks tarbeks ehitatud ja meeskond pole valmis.“
Et hääled läksid pooleks, otsustati anda vahetusmehele Jaanus Nõgistole pool häält ja see otsustas Antarktika mängust välja jätta.
Tuisu sõnul oleks sissepõige Antarktikasse pikendanud reisi 1000 miili võrra, ka aeg polnud lõunasse minekuks õige — sügis hakkas tulema.
„Eile õhtul (esmaspäeval — toim) rääkisin kapteniga, ta ütles, et nad said Kap Hoornis vett, vilet ja rahet. Usun, et ta on ka ise aru saanud.“

Üksi ookeanil

Euroopa sadamates trehvas Lennuki meeskond üsna palju purjetajaid, kellel siht üle Atlandi sõita. „Oli väga kirju seltskond.“
Ümbermaailmareisi on ette võtnud nii norrakad kui sloveenid, kellega kohtuti Rios. Nende alused olid Lennukist suuremad, nii 18 meetri kanti.
Kas Lennuk on hea laev? „Ega ta vilets ka ole. Igal jahil on oma head ja vead. Lennukil pole midagi eriti järele andnud, aga oleme teda ka pidevalt täiustanud.“
Mitmel korral said eestlased kokku itaallase Enrico Luccasega, kes purjetab 1997. aastast üksi oma kuuemeetrisel laeval.
„Kui teda jõululaupäeva õhtul Salvadoris esimest korda kohtasime, oli mul tast kahju. Mõtlesin, mis jama on küll juhtunud, et ajab inimese üksinda teele,“ rääkis Tuisk.
Hiljem itaallast pinnides said eestlased vastuseks: „Midagi pole juhtunud, lihtsalt tahtsin.“
Eestlased said itaallasega kokku veel kolmel korral, kusjuures üks kord neist ookeanil. Hüvasti jäeti Ushuaias.
Teine sama pöörane on argentiinlane, kes üheksandat aastat oma kuuemeetrise laevaga ookeane ületab.
Oma Atlandi ookeani kogemusest pajatas Tuisk, et seal läks Lennukil hästi. Tormi eestlased ei saanud ja ka ekvatoriaalsest vaikuse tsoonist õnnestus kõrvale hiilida. Tänu sellele ületati ookean oodatust kiiremini — 13 päevaga.
Ometi elasid mehed ookeanil üle äikesehooge.
„Äike on Atlandil teistsugune kui maal. Kõik on ümberringi valge, kusagil kõmiseb, aga aru ei saa, kus. Imelik tunne on,“ kirjeldas Tuisk.
„Samamoodi imelik oli sõita pimedas öös Brasiilia ranniku lähedal. Sa ju ei tea, äkki mingi ”pigi“ võtab ette ja tuleb kimbutama,“ rääkis ta.
”Pigiks“ nimetatakse seal kandis musti, sest neeger ega black ei tohi öelda. „Ei tea, kust nad selle ”pigi“ on võtnud, vist mitte eesti keelest.“
Küsimusele, kas Hemingway´l oli õigus, kui ta kirjutas, et igas sadamas kohtab mõnd eestlast, vastas Tuisk: „Mina küll ei trehvanud. Salvadoris ei kohanud isegi ühtki eestlasega sarnast olendit.“
Väliseestlastega kohtusid laevamehed Brasiilias ja Argentiinas.

Otsus ei tulnud üleöö

Kõigile tuli üllatusena Aarne Tuisu otsus reis katkestada. „See polnud ühe öö otsus, seedisin seda pikalt,“ rääkis ta.
Lahkumise põhjuseks polnud tüli, talle sai selgeks, et enam ei taha. „Ütlesin kohe alguses, et ma pole seda tüüpi mees, keda matkama kisub.“
Aarne Tuisk jagab purjetajad kaheks — ühed on võistlejad, teised matkasellid. „Mina olen võistleja, mul on vaja actionit. Kui sõitsime Läänemerel välja 17,6 sõlme, oli mul nägu nagu olümpiavõitjal. Või kui saime Atlandil kätte 14,6 sõlme, oli hea tunne. Otsisin õiget lainet, hetke, tuult. See paneb adrenaliini keema.“

Viimaste päevade jooksul on Aarne Tuisk pidanud kõige rohkem vastama küsimusele, kas tal ei ole kahju Kap Hoorni läbimata jätmisest.

„Mitte üks raas! Mulle pole see kunagi olnud jumal. Mul oli unistus käia üle Atlandi. See on tehtud.“
Viis kuud merel olnud mees tunnistas, et selle aja jooksul sai ta järele mõelda, mis elus valesti tehtud. „Olen Kaksikud — Figaro siin, Figaro seal. Igal pool tahan olla. Sai selgeks, et võib ka nii, et ma ei pea igal pool olema.“
Tuisk lubas, et enam ta Taanist kaugemale ei purjeta: „Las lähevad nooremad.“
See aga ei tähenda, et ta Lennuki tegemistele virtuaalse logiraamatu vahendusel kaasa ei elaks. Tavalise kodulehekülje külastaja kõrval on Tuisul see eelis, et tema oskab laevalt tulevaid sõnumeid ka ridade vahelt lugeda.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele