Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

  Kuus meest paadis, naistest rääkimata
 
19.02.2001  

Kirsti Vainküla
SL Õhtuleht


“Kui ma veel oma elus peaksin jahiga ümber maakera sõitma, noh, nii-öelda, turistina, maailmaavastajana... siis teeksin seda ainult ühes seltskonnas - oma perega,” ütleb Lennuki kapten Mart Saarso,37. Kuu aja pärast, 18. märtsil jõuab Lennuk koju.


Poolteist aastat on viis meest külg külje kõrval maailmameresid nühkinud. Kapten Saarso, tüürimehed Riisalo ja Kastehein, madrused Pruuli ja Kama. Kuuendaid mehi on kaks - alguses Tuisk ja lõpus Saarlaid. Seitsmendatena on olnud asendusmehed. Päevitunud põhimehed suudavad ikka veel üllatuda ja vaimustuda. Neil ei saa kunagi küll sprottidest, kohvist, anekdootidest, viskist ja üksteisest.

Algab Kasteheinaga

Pardal asendusmehena olnud Indrek Tarand ristis heledate lokkis juustega kolmanda tüürimehe Margus Kasteheina kihulaseks. Mees liigub ja sahmib, keedab alatasa vett või otsib midagi. Kahe kõrghariduse järgi jurist ja ajaloolane Kastehein kannab ainsana meeskonnast paremas kõrvas kuldrõngast ning lõkerdab vahetpidamata naerda. Avalikkuse ees sai Kastehein kuulsaks oma tarkusehamba põletikuga.

Ta räägiks meeleldi sponsoritest, tuulekiirusest. Kui küsitaks. Aga mitte endast. Kastehein murdub teisel päeval Ponta Delgada sadamas. Sajab vihma, mehe nägu läigib märjast ja pilk jääb pidama tuledes linnasiluetil.

“Olen selle aja sees saanud kolm kirja,” ütleb Kastehein, joob kuuma kohvi ja trotsib tuult. “Kas sa tead, mis tähendab, kui laps kirjutab? Võtad ümbriku, teed lahti, laps on oma käega kirja kirjutanud. Mulle. Ainult mulle.”

Kastehein hammustab alahuulde. Nägu lööb aga kohe jälle lõkkele, sest tuleb meelde üks naise kiri. Pärast mereleminekut võeti Kasteheina asemele uus pereliige - kassipoeg. Muidu armas elukas, kuid Kasteheinale ei meeldi korteris elavad loomad. Ja kass kukkus viiendalt korruselt alla ning murdis käpaluu. Nii abikaasa kirjutas.

Kasteheinale meeldivad naised, kes peavad end meestega võrdseks.

Ta võib palju vaielda teemal, kas naisel on kergem või raskem pere juurest ümbermaailmareisile lahkuda kui mehel. Ta usub, et naine võib vabalt jätta lapsed kaldale ja seilama minna. Pooleteiseks aastaks.

“Milleks tuua siia sugupooli? Mis see siia puutub?” ei saa Margus Kastehein aru. Ta kaitseb mehi, sest ka mehel on raske laste juurest lahkuda.

“Naisel on raske laste juurest minna. Igal juhul raskem kui mehel. Kui on ikka õige naine,” sekkub kapten Mart Saarso. Habemesse kasvanud kapten, kelle nõrkuseks on banaanid ja sibulad, on autoriteet. Saarso madal hääl ja tõsidus ei luba öeldus kahelda. Kapten ei joo juba teist aastat (“Enne sai vist pisut liiale mindud,” annab Saarso mõista, miks lõpetas) ega armasta makarone.

“Paraku on aga meeskonnas mehi, kes armastavad makarone, nii, ütleme, üle keskmise,” lausub Saarso. Ta jätab ütlemata nime, kuid teised reedavad - Kastehein. Ja kuigi kapten on söögitegemisest vabastatud, tahaks ta iga kord makaronimenüüsse mõra sisse lüüa.

“Kui ta juba kuuleb, et makaronivesi keeb, võtab ta noa ja on alati valmis kartulite koorimisel abiks olema,” ütleb esimene tüürimees Meelis Saarlaid.

Palun, mitte räime tomatis!

Saarso neelatab kuuldavalt, sest tahab praetud räimi. Või sülti.

“Kuigi laeval saaks sülti keeta, pole võimalik seda tarretada. Mida sa siin teed, kui kõik loksub. Aga kunagi tehti laeval isegi tarretist. Pandi jogurtitopsid tihedalt püsti,” naerab Saarso. Pisut mälus sobrades tuleb talle meelde, et ühte toitu ei ole ta veel ümbermaailma reisi ajal saanud - piima-juurvilja suppi. See on nagu merisiga - kaks head asja kokku pandud, kuid välja on tulnud tont teab mis.

“Mina tahan hapukurki Eestist,” torkab madrus Tiit Pruuli vahele.

Söögiga oli kõige hullem seis pärast Hoorni neeme ületamist. Mehed hakkasid mööda Tðiili kanaleid üles minema, kogu aeg vastutuult. Kolm päeva enne sadamasse jõudmist sai otsa gaas - seda kulus palju, sest küttesüsteem oli katki. Kuid sooja oli vaja saada, teepott oli kogu aeg pliidil. Söögist olid alles ainult konservid. Asendusliige Jaanus Nõgisto kuulutas laeval konservifestivali. Hinnati ja koostati, pandi konservid pingeritta. Sprotid võitsid. Kui praegu peaks meestele maiuspala, räime tomatis meelde tuletama, tulevad enamikule külmavärinad peale. Ainult mitte kaptenile.

Kapten vormis

Saarso koogutab pisut peaga, mõõdab end varvastest kõhuni ja jääb mõtlikuks.

“Juurde ma oluliselt võtnud ei ole. Kuid selle aja jooksul pole ma teinud ühtegi võimlemisharjutust. Mitte ühtegi,” tunnistab Saarso end jahtlaeva ebasportlikuks liikmeks number üks. Saarlaid teab, et kapten võib süüa lõputult keedumune. Kord olnudki tal hea päev. Kuna gaasi polnud, keedeti vett piiritusepliidil. Valikuvõimalus, kas keeta teed või mune, langes viimaste kasuks. Nii keedetigi 30 muna, mõne mehe nördimuspisaraid meenutatakse pardal tänini. Ka see on meeles, kui asendusliige Tõnis Arro maitsestas toitu tðilliga. Mitte tavalises koguses. Näljased mehed siiski sõid, silmist pritsis tuld, kuid ei pirtsutanud.

Laevas tehakse iga ilmaga sooja toitu. Kuumas kliimas on kõige rängem vaev pannkooke küpsetada. Need peavad olema kapteni maitse järele - imeõhukesed ja üle panni.

Pruuli kaalub 20 kg vähem

Vastukaaluks Saarsole on madrus Tiit Pruuli kaalust kaotanud 20 kilo.

“Ee... ee,” täpsustab Pruuli. “Olen oma parimas kaalus. Sama palju kaalusin kümme aastat tagasi, kui poliitikaga tegelema hakkasin. Paksuks läksin Toompeal. Nüüd hakkan jälle, tänu sellele reisile, normaalseks saama.”

Endisest toekast Pruulist on saanud lühikeste juustega alatasa naeratav meremees. Lõuna-Aafrikas patsi ära lõiganud Pruulile meeldib kometit teha: õhtusöögi ajal restoranis paneb valge salvrätiku kõverdatud käsivarrele ja mängib kelnerit. Kallab pisut veini pokaali, laseb kliendil nuusutada ja kallab veel juurde. Kui maitseb. Öises Ponta Delgadas hakkab ta ühtäkki korravalvuriks ning sekkub vanalinna kitsastel tänavatel autoliiklusesse. Politseiautost vaatavad laisad portugali politseinikud isehakanud kolleegi ja annavad gaasi. Pruuli juhatab autosid nagu praamil - sina lähed siia, sina sinna. Naissohvrid naeravad ning fotograaf Jõepera ei jõua ära imestada portugali naisi. Kongus ninaga ja pruunide silmadega.

Ja kui Pruulit ühel hetkel enam kambas pole, teavad kõik, kus ta on - internetis. “Kuidas siis täna internetis ka oli?” küsitakse Pruulit, kui ta välja ilmub. Ent päev pärast kelneri ja politseiniku mängimist peidab Pruuli end hotelli ega tule mägedesse kuumaveebasseini ujuma. “Pruuli on haige, käis isegi vist arsti juures!” teab Saarlaid.

Saarso lisab, et raskel teekonnal Aafrikast Assooridele mehed külmetasid, ikka oli üks või teine palavikuga siruli. Lisaks ei tööta laeval küttesüsteem. Sestap lebab Pruuli sadama lähedal neljatärnihotellis. Ja on suurema osa ajast internetis.

“Olin merel viimased päevad külmetushaiguse küüsis, nii nagu mitmed meist. Eks see - ja meie ühine sadamasse jõudmise puhul peetud pidu ja viskilonks - väsitas ning pidasin paremaks veidi puhata ja pohmellida,” selgitab Pruuli hiljem.

“Aga selle kõige ravimiseks on meil see siin,” näitab Saarso köögis kraanikausi kohal rippuvale võrgule. Küüslauk, Aafrikast.

Kama parandab WCd

Tegelikult valitsebki Lennukis küüslauguhais. Algul hirmus tugev, hiljem juba harjub. Ja puhanguti levib jahil aroom ukse tagant, millel silt “AVARII”. Sadamasse saabudes oli veel kemps korras, kuid mõne tunni pärast enam mitte. Madrus Kaido Kama kritseldas trükitähtedega ilusa sildi ja läks linna peale. Mehed pissigu ookeani. Kui kemps esimest korda katki läks, tegi Kama selle taas töökorda. Ja pärast seda, nagu ta ütleb - võttis ühe klõmmi. Töö oli ropp. Muidu Kama ei võta.

“Aasta aega ei ole napsi võtnud,” ütleb Kama. “Aga siis võtsin. Lihtsalt ei olnud võimalik mitte võtta.” Meeskonnaliikmetele on ta öelnud, et tal on sadamas alati vähe aega, tema viinavõtmisele aega ei raiska. Ponta Delgada sadamas õhtusöögi ajal võttis Kama üle aasta esimest korda nii palju, et muutus lõbusaks.

Ent suu on Kamal kinni.

“Ma võin rääkida. Inimlikult. Kuid intervjuud ei taha. Ma ei taha avalikkuse ees olla,” räägib sanitaartehnik Kama. Ðokolaadipruuni näoga endine siseminister hakkab ühtäkki kalkulaatoriks. Pritsib suust arve, korrutab ja jagab: kui palju ikkagi kulub igale mehele nädalas vett, kui neil on 100 liitrit ja seitse meeskonnaliiget? Teeb kõik, et hiilida kõrvale. Ja kui meeskonnaliikmed teda tögavad, et noh, mis ministri koha Eestisse saabudes üle võtad, jätab Kama samuti vastamata. Teeb, et ei kuule. Õhtuti käib ta linna peal, seljas paks kirju kampsun, kõrvik sügavalt pähe tõmmatud.

“Sa arvad, et õues on vist pakane,” naerab välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand, kuid Kama ei tee vihjest väljagi. Ponta Delgadas on 15 kraadi sooja, ent vastupidiselt soojalt riietuvale Kamale esindavad Eestist tulnud eestlased teist äärmust. Rahamees Marcel Vichman näiteks kannab lahtisi sandaale, millest valged varbad kaugele säravad.

Kama kasutab see-eest aga iga võimalust laulmiseks. “Tüdruk, armastan päikest ja tuuli...” torutab ta huuli, olenemata sellest, kas ollakse restoranis või jahil. Alati lööb kaasa ka Kastehein. Ja kui läheduses on Tarand, siis temagi.

Suitsudest üle kõige Priimat armastav Kama jääb samuti Assoori saarte geisritest ilma, sest Eestist Assooridele toodud laeva küttesüsteem tuleb tööle saada. Kui meeskond õhtul tagasi saabub, pahvib Kama närviliselt suitsu.

“Asjad on hullud - üks toru on teisest laiem. Kurat!” vannub Kama.

“Kas sa ühendasid ikka rohelise juhtme rohelisega?” pilgutab küttesüsteemi pruunis pappkastis saarele toonud Tarand silma. Küsib ikka ja jälle ühte ning sama küsimust, sest Kama on pisut tujutu.

Tülisid pole

Muidu mehed laevas ei tülitse. Kahe koos oldud päeva jooksul koorub sadamas vastupidine, isegi pisut malevalik õhkkond: anekdoodid, sumin, kellegi lakkamatu naerulagin, kohvikeetmine, toostid, vaidlused, siis on keegi kadunud, meenutused.

“Oleme siin viisakad inimesed, tüli kui sellist ma ei mäleta. Aga arvan, et kui midagi häirib, tuleb see välja öelda. Kõike ei maksa ka alla neelata. Ent enne tuleb mõelda, siis alles öelda. Mees peab oma saatusest suurem olema,” selgitab Saarso laeva õhkkonda. Siiski on ta mõned korrad pidanud häält tõstma, mõnele peale põrutanud. Kapten nimetab seda läbisõimamiseks. Hingepõhjani võib teda häirida, kui keegi hilineb vahti. Jätab oma asjad krooniliselt tegemata. Pikal reisil on pisiasjad Saarsole tähtsad.

“Ma ei suuda meenutada, et oleksin kellegagi tülitsenud, seda mitte. Aga tagantjärele häbenedes pean tunnistama, et väsimuse, närvipinge või kurat täpselt teab mille tõttu olen korda paar tõstnud häält ja rääkinud toonil, mis ei ole lõppkokkuvõttes kindlasti põhjendatud olnud, või täpsemalt - milleta oleks kindlasti läbi saanud,” seab Pruuli lauseid. Tal ei ole teistele nõudmisi. Pigem, arvab Pruuli, on teistel talle.

“Tean mõnda asja, mis neid minu juures häirib: see, et jätan tihti oma kindad või saapad salongi vedelema. Ja ma võin kangesti ärrituda, kui mu und segatakse. Lisaks on mul hommikul tõusmisega raskusi. Olen püüdnud end parandada,” räägib Pruuli kõik ausalt ära.

Nühib nurgad maha

“Olen palju alla neelanud. Et ei ütleks kellelegi midagi halvasti,” selgitab teine tüürimes Tiit Riisalo. Ta istub väikebussi roolis, sest teisel päeval rändab kogu eestlaste kamp kahe väikebussiga Sao Migueli saart uurima.

Pruuni jumega Riisalo on üks vabatahtlik sohver. Ta kannab peas Paapua Uus-Guinealt ostetud värvilist mütsi. Käigud ei taha alguses küll hästi sisse minna, kuid kitsastel mägiteedel näitab Riisalo korralikku sõiduoskust.

Äärepealt oleks tal aga värviline müts ostmata jäänud. Vanuatult lahkudes oli sihtkohaks Paapua Uus-Guinea. Ent ühel hetkel sai viiel meeskonnaliikmel eksootikast kõrini. Taheti valgete inimeste keskele ning otsustati, et kui õige põrutaks otse ülejärgmisesse sihtkohta Austraaliasse. Vedeleks valgetel liivadel, jooks õlut, naudiks elu.

Mõte meeldis ka kapten Saarsole, kuid müürina seisid sellele vastu madrused Kama ja Pruuli. Kaks päeva püüti madruseid ümber veenda - seal pole midagi vaadata, sinna keegi ei lähe, seal on igav -, kuid ei. Et marsruuti saab muuta vaid juhul, kui kõik mehed on nõus, siis sõidetigi Uus-Guineale. Ja nagu ikka, osutus selle reisi sihtkoht üheks põnevaimaks.

“Olen alati rahulik olnud. Aga aeg-ajalt tunnen, et ma ei ole tark ega hea inimene, sest käitun valesti. Tark ei käituks nii. Õnneks on siin vaheldust. Uued sadamad, uued inimesed, uued näod. Sõjaväes tekitas rutiin koduigatsust,” avab Riisalo end. Kissitab silmi ja püüab meenutada, mis teda endast üldse välja viib: “Inimesed, kes räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea.”

Riisalo veab lõbusat kampa väikebussis ega tee väljagi reisijate nõudmistest: “Riisalo, kuule! Peatust palun! Vein on otsa saanud.” Mõne aja pärast tuleb uus noot - Kastehein ja Tarand on kadunud. Olid läinud küla peldikust liiga kaugele. Kõik juba teavad, kust otsida - baarist. Seal, kus koer sitsib ja magusat saia nurub.

Kas ei aja närvi hommikust hommikusse korduv: mees võtab igal hommikul tassi, paneb krõbinad tassi, avab külmiku, võtab jogurti ja kallab tassi? Ühe ja sama liigutusega poolteist aastat?

“See olen ju mina!” itsitab Riisalo. Teekonna alguses huvitas teda, kuidas terve kamp sobib, kuidas inimkeemia toimima hakkab. Kõik küll teadsid üksteist, ent pigem väli-selt.

“Aga kuidas panna kõik klappima, nii et keegi enam närvidele ei käi?” arutleb Riisalo. “Suurtes laevades on nii, et mehed ei saa ühte saart ka koos vaadata. Lihtsalt ei klapi. Meil nii ei ole.”

Kui ei lähekski koju?

Viimati nuttis Riisalo ümbermaailmasõidu esimese päeva hommikul. Siis mattis ta vanaema, lõuna ajal aga algas teekond.

“Siis tekkiski see, noh, ma ei oska seda hingeseisundit kirjeldada. Siis olid pisarad,” ütleb Riisalo. “Oleme siin ikka arutanud, et kuhu keegi elama tahab minna. Mis maale läheks. Mulle meeldib Eesti oma vaheldusrikkuses. Ma ei kujuta ette elamist soojal maal. Ainult meri, liiv ja palmid - see on igav. Kodus on ju Signe, tema poeg Harri. Vanemad ja vanavanemad.” Riisalo vaatab läbi vihmast märja esiklaasi ainiti enda ette. Teed ületavad valge-pruunikirjud lehmad, teiste seas hobune. Samuti valge-pruunikirju.

“Ma ei kujuta ette, et mul pole peret. Me oleme neid ilma igasuguse pidemeta hulkureid näinud ju küll ja küll. Kindlasti tundub see alguses romantiline, kuid see pole minu jaoks. Mina tahan saada iga päevaga paremaks ja seda saan teha ainult oma perega.”

Lennuk on küllalt näinud merehulguseid. Üks mees on koos sõbraga ümber maailma sõitnud 16 aastat. Teine seitse aastat.

Merel kate peal?
Pole võimalik

Ükskord püüdis Riisalo Robinson Crusoe saarel ühele mehele kirjeldada talve. Ta rääkis, et vaat, talvel tuleb merele kaas peale ja sellel saab käia. Mehele tegi see palju nalja ja muidugi ei uskunud ta eestlase juttu. See on nali, oli ta irvitanud. Hea nali.

“Mind ei ole elu aeg mootorid huvitanud. Kui aga laeval läheb mootor tuksi, mõtled, et kurat, võiks ju teada üht-teist sisepõlemismootorist. Nüüd kahetsen, et mul lapsepõlves sääseväristajat polnud.”

Tartu ülikoolis keemiaõpingud pooleli jätnud Riisalo lõpetas kõrgkooli hoopis sotsioloogina. Hea sõnaga meenutab ta tänini oma keemiaõppejõudu Marek Strandbergi.

“Loomulikult on mul olnud hetki, kui kodus on mind rohkem vaja kui laevas. Siin molutad niisama, magad kois, aga kodus on vaja autot või pistikut parandada. Kuid ettehäälestus on selline, et mind ei ole kohal. Algusest peale ei ole see minu, vaid ka mu naise ja laste projekt,” arutleb Kastehein. Välgutab lumivalgeid hambaid ja keeldub tunnistamast, et tema elu kuidagi tarkusehamba põletiku tõttu ohus oli. Kui Pruuli ja Kama poleks operatsiooni teinud, oleks tagajärjeks võinud olla veremürgitus.

Kastehein lööb käega. Ainus kartus oli tal oma lähedaste pärast. Et äkki loevad lehest ja saavad aru, et Margus on merel surmasuus.

Õnneks sai ta enne ajalehti perega ühendust.

Kodus saadakse hakkama

Saarso usub, et mehed ei võitle merel tormide ja tuultega poolteist aastat lihtsalt niisama.

“Püüdleme siin millegi poole. Küllap see on maailmajanu rahuldamine. Aga kusagil alateadvuses tahame saada paremaks. Ma küll mõtlen nii, et minu lastel on parem, kui nende isa on käinud maailmareisil. Võib-olla ta oskab neile rääkida midagi, mida muidu ei oska.”

Kapten Saarso on teinud ühe vea. Ta tahaks, et see oleks tegemata jäänud.

“Panin vanemtüürimehe rolli mehe, kes sellesse ei sobinud.” Saarso räägib Aarne Tuisust, kes pidas vastu 18 kuust kõigest viis.

“See oli tõsine viga, oleks pidanud ette nägema. Ilmselt ei tunne ma inimesi hästi. Aga ülejäänud mehed on head. Rõõsad ja roosad.”

Kui teeks veel ühe maailmareisi, võtaks Saarso samad mehed. Ikka Saarlaidi, Riisalo, Kasteheina, Pruuli, Kama.

Kõik on alati korras

Esimene tüürimees Meelis Saarlaid on omal moel Lennukil tänu teise mehe ebaõnnestumisele. Kui Aarne Tuisk jahilt erimeelsuste tõttu lahkus, tuli Saarlaid asemele. Saaremaalt. Kõnes kõva saare murrak. Vallaline, kuigi pruut on olemas.

Saarlaidil on silme ees Roomassaare sadamas tehtud grupipilt. Kõige ees kükitab Aarne Tuisk. Tema kõrval Saarlaid. Mehed kaelustavad, hoiavad teineteise lähedale. Nagu kaks venda. Mehed, kes teineteist välja vahetavad.

“Olin sõjaväes, märkmikul oli üks Soome ajakirjast välja lõigatud pilt “Anna Tahhiitilla”. Selline blond Soome miss Tahitil. Ma mõtlesin, et Anna ja Tahiti, kus nad küll on. Ja nüüd olengi seal käinud. Kuid mul ei jäänud sellest kohast mingit muljet. Ainult selle märkmiku pilt on meeles,” räägib Saarlaid.

“Aga meil on Margusega praegu köhud kinni,” torkab Saarlaid oma murdes vahele. Armastus ju pidi kõhu kaudu käima. Tegelikult on see laeval suur tervisehäda. Mehed liiguvad vähe ning enamasti turgutataksegi seedeorganeid teedega.

Kanged mehed seal

Mehed armastavad merel vaielda. Teemasid on olnud seinast seina - teaduse finantseerimise põhimõtetest kuni seksuaalvähemusteni.

“Aga ka rahvusliku identiteeti avaldumisvormide üle on vaieldud, erinevate arusaamade, tolerantsuse, korra ja demokraatia üle,” vuristab Pruuli.

Ta on vaielnud kõigiga. Kõik on omavahel vaielnud. Keegi pole aga kedagi solvanud või muretsenud selle pärast, kes vaidluses peale jääb. Ainus, mille üle meeskond pead ei vaeva, on laeva juhtimine.

“Seda otsustab kapten,” on selge sott. Kes vaielda ei taha, on kois. Või vaatab filmi. Üks videokassett “Jaht vene moodi” on ka pardal.

“Kui see nii on välja paistnud, et Lennukil läheb merel hästi, siis tegelikult pole see nii. On olnud tehnilisi rikkeid, midagi on katki läinud. Bürokraadid võivad sulle teha takistusi. Keegi on haige... Laias plaanis on meil siiski hästi läinud,” ütleb Saarso.

Enne Hoorni neeme läks küttesüsteem katki. Olid külmad ilmad, oli niiske, koid olid märjad.

Korra on kohtutud ka kaðelotiga. Ilusa suure kalaga, kes õnneks sai jahilt vaid riivata. Saarso teab, et kaðelotiga kohtumine oleks võinud lõppeda hullemini. “See elukas võib vabalt meid ära uputada, kui ta närvi läheb.”

Tonga saarelt tulles läks rool katki, Lennuk sattus tormi, mille sarnast pole Eestis kunagi. Avariirooliga jõuti siiski sadamasse.

Kui merel on halb ilm ja vesi kallab sisse, on meeskond traksidega kinni. Et laevast välja ei lendaks. Saarlaid toob oma koist traksid, kõigub keset laeva ja paneb end laeva külge kinni.

“Kõige hullem on laevas palavus. Hull on siis, kui sõidame troopikas. Luuke ei saa lahti teha, sest vesi käib üle. Ja hingata ka ei saa. See on kole.”

Olete siis kanged mehed ikka?

“Jah, me oleme kanged mehed,” ütleb Saarlaid.

“Kas te surmahirmu ei tunne?”

“Kartma peab, kuid hirmu tunda ei tohi,” ütleb Saarso.

“Parem olla siiski siin kui maal,” lisab Saarlaid.

“Mul on koduigatsus, aga see pole valdav. Tunnet, et, kurat, nüüd lähen ära koju, küll pole olnud. Oleme ikka algusest peale arvestanud, mille peale oleme välja läinud,” selgitab Pruuli, kes kirjutab ümbermaailmareisist ka raamatut. Lisaks, nagu ta ütleb, on tal rumal tava sekkuda tuhandete miilide tagant oma firma juhtimisse.

“See poolteist aastat on olnud väga intensiivne aeg. Suurepärane võimalus tegelemiseks maailmamerega, maailmaga, iseendaga. Viimane on mu jaoks ehk olulisim. Kui oleks tahtnud lihtsalt maailma näha, oleks selleks palju lihtsamaid variante kui purjetamine,” ütleb Pruuli.

17 kuud peadpidi meeskonnaliikmetega koos olnud, ei oska vähemalt Pruuli öelda, kuivõrd nad on sõpradeks saanud.

“Sõprus on keeruline asi, kuid olen lähedaseks saanud ühe Rapa Nui narkomaani ja ühe lõuna-aafriklasest autojuhiga.” Pruuli muutub romantiliseks: “Väga lähedaseks olen muutunud Patagoonia loodusega. Võib-olla ongi see mu uus sõber, kelle reisilt olen leidnud.”

Ometi istuks Pruuli kohe samade meestega ühte paati: “Vaeval et me just maailma parimaid sõpru oleme, aga usaldame üksteist.”

Pruuli ei taha öelda, kui palju ja kas tal on olnud hetki, mil teda on rohkem kodus kui merel vaja. “See on asi, mida konkreetselt arutan oma naisega, emaga, oma lastega silmast silma. Kuid sellised pikad lahusolekud saavad toimuda ainult inimeste vahel, kes üksteisest väga hoolivad ja üksteist väga usaldavad.” Pruuli alatasa korduv “väga” on väga igatsev ja tuline.

Kastehein ütleb, et kui tahab üksi olla, läheb koisse. “Seal saan olla rahus. Siin on reegel, et kui mees on oma kois, teda ei segata.”

Jaht tuleb maha müüa

Ponta Delgadast väljus laev 15. veebruaril kaheksaliikmelise meeskonnaga. Lisandus Arho Anttila. Asendusliige Janno Simm tuleb jahiga Euroopasse ja reisib sealt koju. Odavam, sellepärast.

Saarso teab, et koju jõudes tuleb jaht maha müüa. Kaptenile on see raske teema. Jahi väärtus võiks praegu olla 3-4 miljonit. Saarsole ei meeldiks, kui jaht roostetaks sadamas. Ta tahaks, et jaht jääks Eestisse. Oluline on uus peremees. Kui jahil parema käekäigu pärast on uus sadam ja uus lipp, siis olgu. Aga vähemalt laev on hoitud.

“Ma tahaks siia pardale kunagi korra tagasi tulla. Siin seista. Midagi mäletada... Ma olin siin,” ütleb kapten Saarso ja vaatab sadamas kaua merele.

On jäänud täpselt üks kuu, ja nad on jälle kodus.

“Maakerale on ring peale tehtud. Oleme kaugele jõudnud, see viimane lõpp, ma ütlesin ka enne reisile minekut, tuleb ränk. Põhjameri ja Läänemeri on külmad ja tormised. Kuid ma ei näe põhjust, et see peaks meil halvasti minema.”




Kas läheksid uuesti ümbermaailmareisile?

* Riisalo: “Mina ei läheks. Kui mul on elus õnne ja 45aastaselt tööd tegema ei pea, ehk siis. Mul on kodus mõnusam. Kodu Köie tänavas, raamaturiiul, sõbrad, pere. Ma ei kujuta elu ette ilma nendeta. Postkaartidega sa seda elu koos ei hoia.”

* Pruuli: “Muidugi lähen uuesti. Õige pea. Ma ei näe Eestis väljakutset, mis oleks võluv, aus ja ilus. Ma ei oska seal midagi suurt peale hakata. Olen Eesti olude jaoks sotsiaalselt ebaküpseks.”

* Kama: Vaikus.

* Saarso: “Sama ring oleks mõttetu tegevus. Kui ma veel oma elus sõidaksin jahiga ümber maakera, noh, nii-öelda, turistina, maailmaavastajana... siis teeksin seda ainult ühes seltskonnas - oma perega.”

* Saarlaid: “Merel on parem kui maal. Ei tea.”

* Kastehein: “Ümbermaailmareisile? Iga hetk läheksin. Kohe? See on keerulisem küsimus. Kui praegu veel üks ring otsa teha, oleks see juba eluviis. Siis ta ei oleks lõbu ega hobi. Siis jääksidki kulgema. Nagu sputnik.”


 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele