Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Tsivilisatsioonist rikutud Polüneesia
 
01.07.2000  

Tiit Pruuli, madrus

Eesti Päevaleht
01.07.2000

Prantsuse Polüneesias on Lennuk külastanud kaht saarestikku: Tuamotu ja Seltsisaari. Tuamotu saarestik koosneb 77 atollist, maismaapinda kokku vaid 700 km2. 45 atolli on alalise asustusega, elanikke kokku 12 000. Meie valisime peatuspaigaks Katiu atolli, millel ajalooline side ka Eestiga. Nimelt avastas selle rõngassaare valgetele meestele Eestimaalt pärit meresõitja Bellingshausen, kui ta aastatel 1819-1921 ümber maailma purjetas.



Praegu elab Katiul umbes 200 inimest. Saarel pole lennuvälja, aastas käib siin paar purjejahti. Nii et külalised on ikka veel huvipakkuvad ja nad võetakse vastu suure sõbralikkusega. Atoll elatub pärli- ja koprakasvatusest, vähemal määral kalapüügist.



Eriti suurteks kamraadideks saime saare lastega, kellele kapten Mart korraldas vettehüppevõistlusi ning kes külvasid meid üle värviliste kaurikarpide ja mustade pärlitega. Kohalikud kaunitarid õpetasid Lennuki meeskonna tantsima tamure-tantse ning laulma polüneesia armastuslaule. Meie meesansambel esitas omalt poolt madrus Kama eestlaulmisel mitmeid setu rahvaviise.



Kui Lennuk Katiu atolli keerulise väljapääsu kaudu taas ookeanile trügis, oli suur osa saarerahvast meile mererannal järele lehvitamas. Prantsuse Polüneesia keskus asub Tahiiti saarel ja pealinna nimeks on Papeete, mis tähendab tõlkes "veekorv". Õigem nimi oleks talle aga Polüneesia prügikast. Juba Paul Gauguin, kes vanade meresõitjate legendidest innustatuna 19. sajandi lõpul Tahiitile saabus, pidi tõdema, et tsivilisatsioon kõigi oma pahedega, mille eest ta põgenes, on siiagi jõudnud. Prantsusmaa on Tahiitile toonud küll kõik moodsa maailma asised "hüved", aga samas väikese lisandina ka tuumakatsetused, turismitööstuse, pealesunnitud kultuuri- ja mentaliteedimuutuse. Siiski võib nautida puutumatut loodust, kui üritada rasket mägimatka risti läbi saare. Mõistagi oleks rumal taga nutta Cooki, Bougainvillei, Kotzebue (oli siin oma kolmanda ümbermaailmareisi ajal) või Loti-aegset Tahiitit, ent misjonäride siiajõudmisest alates 19. sajandi algul on polüneeslastel oma tõsistes valitsemis- ja kultuuriasjades küllalt vähe kaasarääkimisvõimalusi olnud. Misjonäride töös on lisaks mitmetele vaieldamatult positiivsetele tegudele (meditsiiniline abi, hariduse andmine jm), kõige suuremaks sigaduseks vanade kultuuritraditsioonide kui "paganlike tavade" armutu väljajuurimine. Mis siin rääkida iidsetest jumalatest Taaroast, Post või Kust, pooljumalast-esivanemast Tikist, kultusepaikadest maraedest või muust säärasest. Kõige silmatorkavam väline muutus pandi toime sellega, et tahiititaridel, kelle ilu, elu- rõõmu ja lahkust kiidavad kõik meresõitjad, kästi riided selga panna.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele