Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Üles Avalehele

  Naised lubaksid mehed taas maailmareisile
 
17.03.2001  

EPL
Malle Pajula



Lennuki meeskonna abikaasadel oli kokkulepe, et kui on halb tuju ja maailm tundub hetkel mõru kohana, nad meestele ei helista. Õieti ei tekkinud selleks vajadustki, sest ületamatult raskeks ajaks ei tunnista lahusolekut üksi neist. Kui meestel mõne aja pärast peaks midagi sama pöörast mõttesse tulema, ei seisaks nad käed rinnal risti ja taignarull taskus ukse ees. Nad lihtsalt pole seda tüüpi naised.
“Sa oled mul justkui komandör,” jälgis kapten Saarso oma naise tegutsemist kui see talle Lõuna-Ameerikasse külla tuli. Kui ta hakkas aga Kaplinnas tütre kingapaela siduma või pastatera hambaharjale hõõruma, selgus, et lapsed teevad seda ammu juba ise.

ABIKAASADEGA KOHTUMINE JÕUDIS RUTTU KÄTTE. Nii nagu teistelegi naistele, tundub ka Gled-Airiin Saarsole (35) uskumatu, et kohtumine on nii ligidal. “Helge tunne on,” tunnistab ta. Kuigi vahepeal on nii tema kui Mart harjunud üski tegutsema, usub Gled-Airiin, et elu läheb paari päeva pärast jälle tavapärasesse rööpasse.

“Kaplinnas kohtudes oli ka alul harjumatu, aga varsti oli täitsa nagu vanasti. Minul ununes näiteks endastmõistetavalt ära mõne asja tegemine,” tunnistab naine, kes õppis vahepeal nõnda hästi drelli käsitsema, et võis töökaaslaste riiuleid seinale naelutada ja Margus Kasteheina kodus pilte riputamas käia.

“Kogu aeg on kuidagi nii kiire olnud ja ma olen iseseisva loomuga, mõnikord ehk liigagi,” ütleb ta mehest eemal oldud aja hingepoole kohta. Ta tõusis hommikuti kella 5-6 vahel üles, õhtuks oli toss väljas. “Läksin lastega sageli ühel ajal magama,” tunnistab ta. Vahepeal on ta aga kaante vahele saanud magistritöö, käivitanud Audentese erakoolis gümnaasiumiosa, kaks tütart on läinud kooli.

Kaks- kolm kuud pärast jahi lahkumist tuli raske hetk. “Siis oli kõige pingelisem aeg, kui mehed ära läksid, oli hoog sees, et nüüd oleme ja teeme. Asjad läksid aga hiljem oma kohale,” ütleb Gled-Airiin ja usub, et koduse naisena oleks olnud hullem. Siis olekski tegelenud ootamisega.

Tema sõnul on Lennuk perede projekt, mitte ainult meeste oma. “Kui naisi poleks toetamas, oleks neil merel raskem olnud,” usub ta. “Meremeeste naised on ka öelnud, et sinna pole mõtet negatiivset ja paha tuju palju anda, nemad on oma suletud keskkonnas ja jätavad selle pikemaks hinge. Minul võib juba mõne päeva pärast meeleolu hoopis teistmoodi olla,” selgitab naiste helistamistavasid kapteni kaasa.

Gled-Airiin sai lahusolekust kaasa tunde, et ta saab ka üksi hakkama. “See on teadmine, mitte eesmärk. Ma olen just selle ajaga koos olemist väärtustama hakanud. Ma pole seda tüüpi, kes tahakski põhimõtteliselt ilma meheta elada,” arutleb ta.

Gled-Airiini sõnul võib elus lihtsalt niisama 1,5 aastat mööda minna nii, et õieti ei märkagi, aga mehed on selle aja sees maakera ära näinud. “See annab edaspidiseks kogemuse, et aeg läheb ruttu ja pole mõtet seda kulutada tühiste asjade ja nägelemise peale,” ütleb Gled-Airiin. Pealegi on kaks erinevat asja, kas ollakse noored ja peig läheb sõjaväkke või on elatud kümme aastat koos nagu Saarsod. Lahusolek on küpsele paarile ehk kasulikki – on aega asju läbi mõelda.

Enne meresõitu tunnistasid naised, et pelgavad, kuidas nad tulevad toime pere majandusliku poolega. “Ega see olukord väga hõisata polnud, kuigi ma pole suutnud end kunagi nii hästi majandada kui sel ajal. Koolitasin näiteks õpetajaid, kirjutasin raamatuid, ” ütleb mitmel rindel tegutsenud Gled-Airiin.

“Eks ma pidasin rehkendust ja kui kaks last tahtsid poes õhtul seda ja teist, ei läinud raha kunagi meelest,” tunnistab ta. “Aeg on näidanud, et kellelegi meist ei tulnud ise vastutades ja otsustades raha probleemiks,” ütleb Tiit Riisalo naine Signe (32).

Üks asi, millest Signe meeletult suurt puudust tundis, oli õhtul Tiiduga köögilaua ümber istumine ja päeva ning maailma asjade arutamine. “Algul oli selle puudumisega hästi rakse harjuda, me rääkisime omavahel palju,” tunnistab Signe ning ütleb, et ta pole ka enne minekut mõelnud, et oh, küll nüüd tuleb kätte üks raske aeg.


MAAILMAREISIJA NAINE: MINA POLE MINGI NÕRK VÄÄT. Signe ei ole enda sõnul seda tüüpi naine, kes toetuks mehe ümber nagu abitu väät, et selle najal end üles upitada. “Tänapäeva naine saab hästi hakkama, aga see sõltub ka naisest ja sellest, kuidas ta elu rajanud on. Ma olin ju üksi teadmises, et ma tegelikult ei ole üksi. Loomulikult ma ootasin, aga see ootus ei olnud selline, mis ei lasknud enam igapäevas elada,” selgitab Signe, kes abiellus Tiiduga sadamakohtumisel Hollandis. Sellest päevast on tal pulmakingina kodus savist veski, mis mängib õrnu meloodiaid.

“Ma ei helistanud kordagi selle aja jooksul sateliittelefonile. Kui mees oli mobiililevis siis küll,” meenutab ta. Sadamates käis ta oma mehel vastas kolm korda. “Armas oli kokku saada, ja veenduda oma silmaga, et kõik on elus ja terved ja keegi pole väga kõhnaks jäänud. Aga ma polnud nende kohtumistega arvestanud, mõtlesin lennuki lahkumishetkel, et näen Tiitu jälle uuesti alles Tallinna sadamas. Selle eelhäälestuse või teadmise tõttu polnud mul kohtuma raske minna ega raske sealt tulla,” räägib Signe ja teatab veendunult, et kui ta oleks Tiidule öelnud, et mees ei tohi ümber maailma reisima minna, siis poleks ta olnud talle õige naine ja Tiit talle õige mees.

Signe hinnangul saab laste kasvamise ja arenemise järgi aru, et aega on päris palju mööda läinud. Asi pole vaid sentimeetrites ja ühes või kolmes lisandunud kilos, vaid mõtlemise arenemises. “Lastel on ka geograafia tundmine paranenud. Harril on kaart voodi kõrval ja ta käib märkimas, kus laev on,” ütleb ta oma 10-aastase poja kohta.

Lennuki meeskonnal jäi koju kokku 14 last. Pisemad neist on kõik see aeg pidanud Lennuki kassat, sealt tuleb ka isadele kojusaabumise puhul üllatus, mis on hetkel veel saladus. Meestel oli aga merel kaasas emade toel välja antud CD-plaat, kus lapsed laulsid, luuletasid või lugesid retsepte ette.


ISADE VÄGITEO ÜLE TUNNEVAD UHKUST KA LAPSED. “Margus viis oma unistuse täide. Ma arvan, et ka me lastel on põhjust uhke olla,” räägib Karin Kastehein (37). Ta on vaadanud, et 14-aastane Kadri ja 8-aastane Kaarel suhtuvad ootusaega teistmoodi kui täiskasvanud, nad ei hooma nõnda tugevalt aja pikkust.

“Väiksem on nüüd hakanud mõtlema, mis kõik vahepeal juhtunud on, et ta käib nüüd juba koolis ja selle aja jooksul pole isa olnud kodus,” ütleb Karin. Tema lapsed jälgivad Lennuki teekonda näpuga gloobusel paiku otsides ja näitavad rõõmuga Austraaliat, kus nad käisid isal vastas.

“Hästi omapärane aeg on olnud, emotsioone on mahtunud seinast seina,” leiab Karin. Enam ei ole tal hingesopis hirmu, et kuskil kaugel ja väiksema tsivilisatsiooniga paigas võib mehega midagi hullu juhtuda. “Kui nad Euroopa vetes olid, teadsin, et siin on siiski reaalsed võimalused õnnetusest paremini välja tulla” ütleb Karin, kelle mehele pidid kaaslased igemepõletiku puhul kiire operatsiooni tegema. Karin oli siis laevaga ühenduses ja teadis, mis iga minut toimub. ”Abitu ja vastik tunne oli.”

Lahusoldud aja üle Karin ei kurda, midagi hirmsat pole ei tal ega teistel Lennuki peredel sel ajal juhtunud. “Ausalt, seda lausa ei olnud, et võtaks padja ja nutaks,” ütleb Karin ja lisab, et kõik naised ju teadsid sõitu ette ja said oma suhtumist selle järgi sättida . “Aga klassikalist igatsust on küll olnud,” ütleb Karin, kes käis lennukil sadamas vastas kolmel korral. Praegu on tal endale keeruline selgeks teha, et mõni hetk veel ja siis ongi see aeg läbi. “See on müstiline. Ja meid ootab ees armas kohanemisperiood.”

Hirmu poja pärast on tundnud vargsi hinges ka Kaido Kama ema Himma (77), kes andis pojale oma õnnistuse teele kaasa. “See aeg on möödas, kus ema lubab või keelab. Kaidol on pealegi rännupisik veres. Juba omal ajal sai vana Moskvitshiga lapsed kaasas palju ringi rännata,” ütleb Himma ning lisab, et ema mure ei kao päriselt ära ajani, mil Lennuk Tallinnas on. Ise Himma küll tervise pärast sellele vastu minna ei saa. “Lõpp on olnud neil külm ja raske,” leiab jahi teekonda Internetist jälginud naine. Tal on kodus omalaadne arhiiv. Kenasti, nagu emadel ikka, on alles hoitud kõik Lennukist avaldatud artiklid.

“Kunagi ei tohi midagi pikalt ette lubada,” ohkab Maris Pruuli (35). Enne Lennuki ärasõitu lubas ta vahepealse ajaga selgeks õppida kitarrimängu. Kitarri on ta aga kätte võtnud vaid korra. Praegu tunneb ta, et kitarrimäng oli alul ehk natuke otsitud asi, et oleks hästi palju tegemist, et mõtleks vähem. Sellist aega, mil lihtsalt istuks ja ootaks, aga ei olnudki. Kuigi Maris tunnistab ka ise, et tagantjärgi kipuvad asjad alati natuke lihtsamad paistma.


NAISED SAID ÜKSIGI HÄSTI HAKKAMA. Naised leppisid päris alguses kokku, et kui keegi tunneb, et pind hakkab jalge alt kaduma, siis teised on alati valmis toetama. Praktikas ei vajanud aga seda keegi. Marisele tundub, et see aeg on naistel üllatavalt optimistlik ja rõõmsameelne olnud.

Kui alul tunti vajadust käia nädalas korra koos, siis hiljem jäid naiste kohtumised hõredamaks. “Pärast ärasõitu oli reede õhtul nagu aamen kirikus saun kütte ja lapsed kokku” ütleb Maris. Eile said nad viimast korda enne meestega kohtumist Pirita jahtklubis veel omavahel kokku, jahtklubi valiti välja kui randumisele kõige lähim paik.

“Loomulikult oli hetki, kus tundus, et kuigi jube palju on oodatud, on veel nii-nii palju ees. Kui nad on nii lähedal ja aeg tundub nii kiiresti läinud olevat, et mul on tunne, nagu oleks nad ainult Gotlandil käinud,” naerab Maris.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele