Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

  Meremehe naise päevikud rändavad ookeanile
 
08.02.2000  

Meremehe naise päevikud rändavad ookeanile
Signe Riisalo üritab maailmameredel Lennukiga seilavat meest Tiitu koju oodates elada igapäevast elu

POSTIMEES 8.02.2000

TIIU PÕLD
tiiu.pold@postimees.ee

Signe Riisalo koduakna taga Kalamajas pole merd ega laevu, vaid tükike lumerasket taevast, katuseräästal paarilist ootav tuvi ja teda maialt jälgiv vana kõuts.

Signe uurib halli taevast ja koputab tuvi lendu. «Huvitav, kas Tartu maraton toimub või mitte?» tahab ta teada.
Küsin vastu: kas oleks targem mere äärde minna, et jutt tema igatsusest ja ootusest Lennukil ümber maailma seilava mehe Tiit Riisalo järele parem välja kukuks?

«Taevake, ega ma mõni tuvi ole, kes paarilist oodates katuseserval kössitab või uduse pilguga Stroomi rannas laeva
ootab,» naerab Signe. «Mu päevad on tööd ja argielu täis, nii et mul pole aega ootamisse süveneda. Loomulikult ma ootan, aga ma tõesti ei istu aknalaual ega vahi merd. Kui me siiani oleme Tiidu ja minu 9-aastase poja Harriga koos aja sisustanud, siis nüüd teen ma seda koos lapse ja tuttavatega. See on nagu sisetunde asi, et ma pean kõike nii edasi tegema, nagu me koos Tiiduga tegime, ja kui jätan tegemata, siis on see nagu reetmine.»

Aga naise roll elus on ju ikka olnud üks suur ootamine ja südamevalu, mis hakkab kooliajast pihta.

«Jah, algul ootad oma esimest poissi, siis last, siis meest töölt koju, siis last lasteaiast ja koolist. Ja elu ongi läbi. Mina pole sellise ootamisega absoluutselt nõus. Sellist elevust ja ootust, nagu mul oma esimest poissi oodates oli, pole mul praegu, Tiidu ära olles hetkekski olnud. On olnud pikk teadmine, et ta läheb, ja on teadmine, et ta tuleb tagasi.»

Signe sõnul on ta Tiiduga koos olles elanud selle mõttega, et mehel on unistus ümbermaailmareis teoks teha. «Minu osa oli seda ainult toetada,» räägib ta. «See ootus on mul küll olnud, et ta soov täide läheks, sest hetki, kus polnud selge, kas see reis üldse toimub, oli ju küll. Nüüd, kus see on läbi elatud, on mu peamine ootus, et kogu meeskonna reis oleks võimalikult edukas ja valutu.»

Teleka ette ei jää

Signe räägib oma argistest, igapäevaeluga seotud ootustest: et lapsekasvatamisel probleeme poleks, ja kui neid tuleb, et siis asjad sujuvalt lahendada; ootus, et tööasjad
sotsiaalministeeriumi peaspetsialistina saaksid nii joonde, nagu peab; ootus, et ta enda vaba aeg oleks kvaliteetselt täidetud ja ta tegeleks oluliste asjadega, mis elu edasi viivad.

«Pole ju mõtet õhtul teleka ette lamama jääda, kui võib sulgpallireketi kätte võtta ja paar korda nädalas sõbranna või lapsega mängima minna,» lausub Signe. «Ujumist ma
jumaldan, aga sel talvel pole basseini saanud. Ujumine on pisut kulukas ja sümpaatset basseini pole kah. Masside spordikultuur on Eestis kohati üsna madal: kui on
ujumisrada, peaks ikka teada olema, et üht raja serva pidi ujutakse edasi ja teistpidi tagasi, et raja piiretel ei kõlguta, et basseini otstes ei istuta, jalad rippu, ega kallistata.»

Äkki on kade vaadata, Tiit on ju kaugel-kaugel Argentina lähistel? «Ei, absoluutselt mitte,» tõrjub Signe. «Kallistamine on täitsa normaalne, aga mitte seal, kus ujuja pöörde teeb ja end rajale tagasi tõukab.»

Signe võtab raamaturiiulist portselanist mängutoosi. Sinivalge hollandi tuulik toob kuuldavale kirikukellade helina. «Lennuki meeskonna pulmakink meile Tiiduga,» selgitab ta. «Olime Tiiduga ammu tuttavad, aga eelmise aasta novembris, kui Lennuk tegi katkise vöörstaagi pärast hädaankurduse Hollandis, tegime asja ametlikuks. Tiit viskas veel nalja: et kui juba nii kallis projekt, võtan viimase ja pean pulmad kah ära. Nii oli.»

Taevane dushsh Brasiilias

Signe paneb mängima CD-plaadi sambamuusikaga, mille Tiit ostis Salvadorist, ja näitab fotosid. Pulmapildid Lennuki pardal, Harri, kes tahab, muide, miljonäriks saada, roolis.
Paadimatkajad Harri, Signe ja Tiit vahustes Loobu ja Valgejõe vetes. «Sel kevadel tulebki mure laste pärast. Tahaks, et nende elu jääks võimalikult samaks, mis oli enne, aga paadimatkal on ka veidi mehe jõudu vaja.»

Jalgratturid tee ääres jalgu puhkamas. Signe selgitab: «Tulime ratastega Matsalu suvekodust ja saime minu õega juhuslikult kokku.» Õhupallisõit. Suusaretked.

«Tiit sõitis eelmisel aastal Rootsis Vasaloppeti suusamaratoni läbi, mina tulin Tartu maratoni enam kui 2500 suusataja seas 1655ndaks. Eesmärk oli sõita rada läbi kuue
tunniga, aga sain 20 minutit kiiremini hakkama. Tänavu tahaks jälle minna. Oleme rahvasportlased,» räägib Signe.

Äsjane üle ookeani reis Brasiiliasse oli Signel ja Tiidul sportlik. «Seal sai kohe selgeks, et miljonite linnas Rio de Janeiros 43-kraadise kuumaga ei longi,» rääkis Signe. «Vaatasime tähtsad asjad ära. Imestasime, et meie toataimed on seal puuks või põõsaks kasvanud, üürisime auto ja sõitsime neljaks päevaks väiksesse, rikka ajalooga Paratti linna, mis on mäeahelike vahel ja mille lähistel on rahvuspark. Seal jäime sihukese äikese ja vihma kätte, mida ma pole elus varem näinud. Olime läbimärjad, aga see oli veel tühiasi, sest siis hakkasid välgud palmidesse sähvima. Jämedad puud läksid praks ja praks puruks.
Seisime suure palmi all ja värisesime. Hiljem mägedes ronides ja jõgedes ujudes olime juba ise ilmatargad. Jälgisime, millal pilved kogunema hakkavad ja taevane dushsh
tulema hakkab.»

Iga miil toob lähemale

Lennuki meeste naiste üle-Atlandi-reis kestis 10 päeva. Signe sõnul piisas sellest täiesti. «Mõtlesime lõpuks kõik nii, et mis me seal ikka mökutame, sest mida rohkem miile mehed jahiga edasi liiguvad, seda kiiremini nad koju tagasi tulevad.»

Kas lahkumine tõi pisara silma? «Ei minnes ega tulles, aga teiste kohta ma ei ütle. Nutsin, kui nad Saaremaalt läksid, kuid seegi polnud kurbuse-, vaid liigutuspisar,» rääkis Signe.

Lennuk seilab Argentina ranniku lähistel ja võtab siis suuna üle Vaikse ookeani Austraalia peale. Kuidas te nii pika maa tagant mehega ühendust peate?

«Praegu on nad sadamas ja meilid käivad, kuid ma ei kirjuta talle, et eile olin nukker ja loodan, et täna läheb paremaks. Kirjutan ainult praktilisi ja argiseid asju. Aga me peame Tiiduga mõlemad päevikut. Vahetusmehed viivad minu oma sinna ja toovad Tiidu oma siia. Ja siis jätkab tema sealt, kus minul pooleli jäi, ja mina sealt, kus temal pooleli jäi.»

Ja lõpuks ta ohkab: «Kahju, et see maailmareis nii pikk peab olema. Kuid nende eesmärk pole võidu sõita, vaid võimalikult palju näha ja Eestit tutvustada ning oma tee turvaliselt
läbi käia. Selle kiidan ma kahel käel heaks.»

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.


Toetajad Uudised Marsruut Eellugu Projekt Logi Meedia Üles Avalehele