Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

 
Lennuki logiraamat (08.01.2001) < EELMINE | JÄRGMINE >
 

II-tüürimees mediteerimas rohekilpkonna pesa serval
 
Sideseansi toimumise aeg:   10.50 UTC
Koordinaadid: ° °
Kurss:
Tuule tugevus: m/s
Tuule suund:
Laine kõrgus: m
Nähtavus: miili
Õhurõhk: mb

Lennuki meeskonnal on nüüd olnud nädalavahetuse jagu aega Ascensionil ringi vaatamiseks ning peab tunnistama, et tegevust jätkuks kauemakski. Saar on geoloogiliselt üsna noor ning paikneb seismiliselt aktiivses rajoonis. Oletatavasti purskas siin viimati tuld ja laavat 600 aastat tagasi, nii et kui esmaavastajad 1501. aastal saabusid, oli saar alles napilt jõudnud maha jahtuda. Nendest asjaoludest tingituna on Ascensioni väljanägemine üsna omapärane. Matkates mööda punakaspruune viljatuid laavaväljasid ja vulkaanikraatreid saadab iga sammu kõlisev heli, nii et tundub nagu sammuksid purunenud portselanil. Väga lihtsalt võib endale ette kujutada, et T-särgi asemel on seljas hoopiski skafander ning et retk kulgeb mööda Kuu pinda. Et saaremaastik valdavas enamuses sarnaneb Kuu omaga, ei ole ainult meie fantaasia vili – USA kosmoseagentuur NASA valis just Asencioni paigaks, kus katsetada oma esimest kuukulgurit. Kontrastina on aga saare üks osa, mis kannab Green Montain’i nime, väga roheline ja lopsaka loodusega. Mäe külgedel varuti omal ajal kogu saare joogivesi ning kasvatati värsket juurvilja. Tänapäeval aga magestatakse merevett ja roheline kraam veetakse kohale sõjaväelennukitega. Nii ongi roheline mägi jäänud üsna sööti. Praegusel hetkel paikneb seal ainult saare kuberneri imeilusa vaatega residents, mille ümber luusivad ringi Ascensioni metsikud lambad, eeslid ja kassid. Viimaste esiisad on ennemuistsel ajal möödasõitvate purjelaevade pealt maha tõstetud. Lambad ja eeslid meeldivad kõigile, aga kassid on osutunud tõsiseks ohuks kohalikule linnustikule. Asi on läinud nii kaugele, et linnud ei mune enam Ascensionil, vaid ühel väikesel naabersaarel ning looduskaitsjad plaanivad kasside massilist ümberasustamist.
Õnneks ei kujuta jultunud kõutsid aga suuremat ohtu saare peamisele vaatamisväärsusele – rohekilpkonnadele, keda siin parasjagu uurivad Wales Swansea ülikooli teadlased ja kelle käest meiegi üht-teist huvitavat kuulsime ja teada saime. Rohekilpkonnad on 250 kg rasked ning 1.5-1.8 meetrit pikad ja ujuvad nad siia 2000 km kauguselt Brasiiliast, et Ascensioni kaldavees paarituda ja siis muneda oma munad saare sooja rannaliiva sisse. Paari kuu pärast kooruvad tillukesed kilpkonnapojad, kelle peamiseks mureks on kohe ja kiiresti mereni jõuda, - et mitte jääda nokka lindudele või hambusse metsikutele kassidele. Mereski pole neil vaenlastest puudu ja nii elab suguküpseks saamiseni umbes üks tuhandest kilpkonnapojast. Isaste elus rohkem maismaaga pistmist ei olegi, emased tulevad uuesti kaldaliivale 20-40 aastat hiljem, pärast suguküpsuse saavutamist. Teekond Brasiiliast siia ja tagasi koos saare rannavees oldud ajaga võtab neil aega kuni kuus kuud ja arvatakse, et kilpkonnad ei toitu kogu selle aja jooksul – neile toiduks sobilikku mererohtu avaookeanil ja Ascensioni veeres ei leidu. Miks aga peavad kilpkonnad järglaste soetamiseks nii päratu pika tee maha ujuma ja kuidas nad saare suurest merest oskavad üles leida, on tänapäeva teadlastelegi veel üsna hämaraks jäänud.
Käisime kilpkonna munemist vaatamas meiegi, praegu on selleks ka ilusad selged kuuvalged ööd. Ja päris põnev on jälgida, kuidas terve oma elu vees elav suur loom loibadega liiva sisse auku kaevab ja pärast munemist sinna liiva peale kuhjab, vahepeal suurest tööst ja pingutusest puhates ja ähkides. Kiiret pole tal kuhugi, kaldal peal vaenlasi pole, öö on pikk ja nii võtabki kogu protseduur aega mitmeid ja mitmeid tunde. Kuni vastu hommikud suur mitmesaja kilone loom ennast jälle veepiirini lohistab ja läbi murdlainete merre kaob.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.