Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Külalisteraamat Logi Meedia Üles Avalehele

 
Lennuki logiraamat (17.07.2000) < EELMINE | JÄRGMINE >
 
 
Sideseansi toimumise aeg:   9.15 UTC
Koordinaadid: ° °
Kurss:
Tuule tugevus: m/s
Tuule suund:
Laine kõrgus: m
Nähtavus: miili
Õhurõhk: mb

Logiraamatus on jälle tükk aega vaikus olnud. Seekord on objektiivseks põhjuseks asjaolu, et Lennuki ekspeditsioon käis tutvumas kuninga valdustega väljaspool Nuku'alofat. Nendesse paikadesse aga internetiühendus veel jõudnud ei ole.
Tonga kuningriik koosneb kolmest saarterühmast. Tongatapust, kus paikneb ka pealinn Nuku'alofa ning resideerub kuningas ja 66% tema 100000 alamast, on juba pisut juttu olnud. Meie ringreisi esimeseks sihiks oli 100 km põhja pool asuv Ha'apai. Rühmas on 62 saart, millest 17 on koduks 8000 inimesele. Kuninglike Tonga Õhuliinide tagasihoidlik lennumasin viis meid esmalt rühma peasaarele Lifukale. Vastupidiselt Tongatapule ei ole seal möödunud sajandi jooksul suurt midagi muutunud - aeg seisab rahulikult oma kohal ning rõõmsameelsed ja lahked saareelanikud ning nende igal pool ringiuitavad mustad sead on seda ka taibanud ning ei kiirusta kuhugi. Peale esmatutvust pealinna Pangaiga õnnestus meil üürida kanuud ning aerutada 5 km eemal asuvale Uoleva saarele. Vaateid, mis seal avanevad, võib tavaliselt naha Lõunamere saari reklaamivates turismibuklettides - türkiisinised lahesopid, kilometrite kaupa inimtühja lumivalget randa ning kui varustada end maski ja lestadega ning pea vee alla pista, siis on tunne nagu oleks sattunud suurde akvaariumisse. Meie Ha’apail viibimise kõrghetkeks kujunes reedeõhtune kavaring Lifuka vanglas. Mõlemad institutsioonid on nii võrd omapärased, et neist tasuks pikemalt pajatada. Esmalt vanglast - selle kaheksa asukat viibivad seal ainult öösiti. Päeval käivad nad ühiskondlikult kasulikku tööd tegemas ning kui nad ülesandega ennetähtaegselt valmis saavad, siis on neil vaba voli koduste külastamiseks. Kella 18.00 peavad nad türmis tagasi olema. Reede õtuti aga on neil võimalus kõik sõbrad-tuttavad kavaringi kutsuda. Nimetet ring on Polyneesias iidne rituaal ning seda toimetatakse järgmiselt. Pandanuse lehtedest põimitud varjualussese pannakse maha pandanusvaibad ning mehed võtavad seal ringiratast istet. Tseremoonia juhi ees on pesukausi mõõtmetes puust tahutud kava nõu. Sinna puistatakse peenestatud piprataime (Piper methysticum) juurt ning segatakse veega läbi. Selle protseduuri tagajärjel saadakse kollakas läbipaistmatu ja õrna rohuleotise maitsega kava. Nüüd hakkavad mehed järgemööda kätega plaksu lööma ning plakusutajale saadetakse pooliku kookspähkli kooretäis kavat, mille ta ühe sõõmuga tühjendab ning jooginõu üle põranda tagasi veeretab. Tsereemoonia võib kesta reede päevast hilisööni, üritust saadab mitmehäälne laul (sedakorda Lifukal ka eestikeelne) ning see on külas põhiliseks seltskondliku koosolemise vormiks. Kava toimeaineteks on 12 alkaloidi, kuid nende narkootiline toime on nii nõrk, et kava tarbimine on legaalne nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Siinkirjutaja tarbis õhtu jooksul mitu head liitrit väärt nestet, aga ainus kõrvalnäht, mis sellega kaasnes, oli sügav uni.
Meie järgmiseks sihtkohaks oli Tongatapust 275 km põhjapool asuv, 50 saarest koosnev Vava'u rühm, mis on Tongatapust ning Ha'apaist tunduvalt metsasem ja mägisem. Pealinn Neiafu on on Tonga suuruselt teine linn ning vastupidiselt Pangaile võib siin kohata ka turiste. Põhilise osa nendest moodustavad, tõsi küll, purjetajad, sest tänu paljude looduslikult kauniste ankrupaikade olemasolule, on suured jahtide rendifirmad Moorings ja Sunseil valinud Neiafu üheks oma baasiks Polüneesias. Meie ei jäänud pikalt Neiafusse pidama, vaid külastasime kohaliku paadimehe abiga imekauneid Hunga ja Nuapapu saari. Viimasel neist õnnestus sukelduda ka kuulsas veealuse sissepääsuga Marineri koopasse. Koobas on oma nime saanud saanud seda esimese europlasena näinud William Marinerilt. Mariner sattus Vava'ule aastal 1806, kui peale tema laeva ründamist ja teiste meeskonalikmete surmamist, kohalik pealik Finau ta endale kasupojaks võttis. 1810 lubati Marineril Inglismaale tagasi minna ning tema jutustuste järgi on kirjutatud raamat "Account on the Natives of Tonga", mis on üks põhjalikumaid kirjeldusi tolleaegsest elust ühes korralikus Polyneesia kuningriigis.

 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud.