Projekt Eellugu Marsruut Uudised Toetajad Rentimine Koostamise üldpõhimõtted Tabel Kaart Üles Avalehele

  Lähemalt Tahiti eluolust
 
Üldandmed
Maa ja loodus
Rahvas ja kultuur
Tänapäev
Asjakohased viited

 Kohalikud uudised
Äri paradiisis

Kaart l�hemalt
 

Rahvas ja kultuur

Arvatakse, et u. 3500 aastat tagasi alustasid Kagu-Aasiast pärit meresõitjad teed praeguse Prantsuse Polüneesia saarte poole.
Sellel teooriale alternatiivse variandi pakkus välja Thor Heyerdahl, kes arvas, et polüneeslased migreerusid Lõuna-Ameerikast. Selle tõestuseks sõitis ta Kon-Tikiga 1947. aastal Peruust Prantsuse Polüneesiasse.
Esimesed saared, mis asustati olid Tonga ja Samoa, vanim teadaolev elupaik asub Tongatapul, 1200 e Kr. 300. m.a.j. jõudsid polüneeslased Samoalt Markiisisaartele ja 200 aastat hiljem Markiisisaartelt omakorda Havaile ja Rapa Nuile. 800 m.a.j. olid nad Seltsisaartel, u. 1000 aastal m.a.j. sõideti sealt edasi Cooki saartele ja Uus-Meremaale, millega lõppeski Polüneesia kolmnurga okupeerimine ehk asustamine. Tahiti ja tema naabersaared on olnud asustatud alates 830. aastast m.a.j. Kõige ilmsemad, kuid mitte kõige vanemad märgid Euroopa-eelsest tahiti kultuurist on marae'de, vabaõhutemplite jäänused. Kõige tähtsam marae, rahvuslik monument ja kõige tähtsam poliitiline ja usuline keskus on Taputaputea, mis asub ühel Seltsisaartest. Hispaania ja Hollandi meresõitjad olid esimesed Euroopa päritolu meresõitjad, kes saarestikku 16. ja 17. sajandil uurisid. 1767. aastal jõudis esimese eurooplasena Tahitile inglise päritolu kapten Samuel Wallis, talle järgnesid kapten Bougainville 1768, kapten Cook 1769. aastal ja kapten Bligh (mässulise Bounty kapten) 1788. aastal. Tahitit valitses Pomare dünastia kuni 1880. aastani, mil saartest sai Prantsuse koloonia.

Tahiti, nagu ka kogu Prantsuse Polüneesia rahva etniline koostis on üsna kirju: 70% polüneesia päritolu, 12% euroopa päritolu, 10% polüneeslaste ja eurooplaste järeltulijaid, 5% hiina päritolu, 3% polüneesia ja hiina päritolu. 70% Prantsuse Polüneesia rahvastikust elab Tahitil. Tahiti-Polüneesia põliselanikud on ida-polüneeslased (lääne-polüneeslased elavad Samoal ja Tongal). Tahiti keelt räägitakse Prantsuse Polüneesias 100 saarel, tahiti keel levis teistele saartele seetõttu, et Tahiti oli suurima rahvaarvuga asustatud paik ning seega valiti tahiti keel peamiseks misjonitöö keeleks.

Rahvakultuur
Kuna Prantsuse Polüneesia saartel kudumine polnud tuntud, tegid Tahiti naised paberimooruspuu, leivapuu ja bengali viigipuu koorest tapa-kangast. Oksi leotati jões paar päeva, kuni koor lahti tuli, siis oksad kooriti ja eraldati koore sisemine kiht. Pehmenenud sisekiht asetati puuklotsile ja seda kolgiti puunuiaga. Kui tapa saavutas ühtse tiheduse, siis kuivatati see päikese käes ja värviti. Hiljem maaliti või trükiti sellele lille-või geomeetrilisi mustreid.
Esimesed misjonärid õpetasid Tahitilasi lapitekke tegema, tifaifai on asendanud nüüdseks tapa-valmistamise. Tifaifaisse mähkimine on saarel kõige suurem au. Igal naisel on oma muster, mis on nagu tema kaubamärk. Kõige populaarsemad on suured lillemustrid, kontrastsete ja erksate värvidega. Prantsuse maalikunstnik Henri Matisse, kes 1930ndatel aastatel mõned nädalad Papeetel veetis, sattus neist mustreist niivõrd vaimustusse, et ta kasutas neid hiljem oma töödes.
Muusikal on tahitilaste elus suur osa, kaasaegsed stiilid on edasi arenenud traditsioonilistest, tänapäeva muusikud kasutavad nii reggae kui ka Ladina-Ameerika rütme, teemadeks ikka armastus ja meri. Kuigi misjonärid keelustasid tantsimise 1820. aastatel ja prantsuse koloniaalkord lubas ainult etteasteid, mis olid vastavuses range viktoriaanliku sündsustajuga - siis tänapäeval on traditsiooniline tahiti tants taas au sees. Tahiti tants meenutab mingil määral nabatantsu, see on provokatiivne ja erootiline tants, milles keharaskust viiakse kiirelt ühelt jalalt teisele. Meeste liikumine jälgib naiste oma, peamine on kääride sarnane hüppeliigutus painutatud jalgadega.

Tahitit nimetatakse ka Armastuse Saareks, tulenedes tahiti naiste seksuaalse lahkuse müüdist, mille esimesed saarestikku külastanud eurooplased kaasa tõid. Kuid Tahitil pole populaarsed ainult naised - polüneesia mahus ehk kolmas sugu tähendab seda, et noormees võib kas oma vabal või vanemate tahtel täita naise rolli nii kodus kui ka hiljem tööelus, näiteks ettekandjana restoranis või hotellis. Tavaliselt on üks mahu küla peale, mis näitab, et mahu täidab kindlat sotsioloogilist funktsiooni ning on ühiskonnas täiesti aktsepteeritud. Paljud, kuid mitte kõik mahud on homoseksuaalid.

Tahitilased armastavad lilli ja kannavad neid igal võimalikul juhul ja kohas - kui lill on paigutatud kandja parema kõrva taha, siis tähendab see, et kandja on vaba ja vallaline, lill vasaku kõrva taga tähistab seotust kellegagi.
 
 

<< TAGASI

  © Thetis MTÜ; 1999, kõik õigused reserveeritud. Pildid ajakirjast National Geographic.
Materjali kogub ja toimetab Eestimaa Looduse Fond. Kaardid Regiost.